Kas teie suhe ikka on nii läbi, nagu sa endale kinnitad? Kas midagi olulist oleks saanud teha selle päästmiseks? Kas olukorda parandanuks lühiajaline lahusolek ja võimalus oma tunnetes paremini selgusele jõuda?
Niisiis, suhe on lõppenud, aga mõtted ja kõhklused esialgu jäänud. Aga selles pole midagi halba, kui tahad toimunut mõtestada. On tähtis märgata, millal asi enam ei toimi ja edasine on lihtsalt pingutav ilma sügavama tähenduseta. Tunneteta armusuhtes püsimine teeb lõpuks rohkem kahju kui kasu, eriti kui sellele lisanduvad austuse kadumine ning mürgised sõnad ja teod.
Märgid, et suhe tõesti ei enam ei toimi, on lihtsasti nähtavad, kui enda vastu aus oled. Neist tähtsaimad on soovimatus koos aega veeta – vähemalt üks teist leiab pidevalt põhjuseid ja ettekäändeid, miks mitte pikalt teise lähedal olla – ja kergesti muutuvad meeleolud koos olles. Rõõm võib ruttu teiseneda vihaks, pahameeleks, tüdimuseks vm, isegi siis, kui selleks selget ja mõjuvat põhjust pole.
Aga kuidas üle saada? Meil on selle kohta nii hea kui halb uudis. Halb on see, et kergesti sujub see vähestel juhtudel. Hea on aga, et kogu ülesaamise ja edasiliikumise protsess ei pea toimuma kõik korraga ja ruttu. Parem on vaadelda seda teekonda etappidena, mida alustad ja läbid just sulle sobivas tempos.
Pole midagi parata, suur osa lahkuminekuid on ebameeldivad (kui mitte südantpurustavad), isegi kui lahkute sõpradena. Suhtes- ja kindla inimesega koos olemine on reeglina nii tähtis osa minapildist, et see ei haihtu lihtsalt õhku. Ka siis, kui alguses tundub, et kõige halvem ongi juba möödas, on vaimsel pinnal põhitöö alles ees.
Tähtis tükk sinust on äkitsi kadunud ja see võib mõjuda lausa võõrastavalt – nagu sa oleksid külaline omaenda kehas/elus. Halvematel juhtudel raputab see tugevalt ning paneb eneses kahtlema ja endalt küsima, et kas armastuse leidmine ja hoidmine on üldse võimalikud.
Nii et anna endale aega mõelda ja tunda täpselt seda, mida mõtled ja tunned. Ära eelda, et see faas möödub silmapilkselt ja tugevad tunded ei taba sind näiteks kaks kuud või isegi aasta pärast lahkuminekut. See teekond on individuaalne ja teiste järgi seda mõõta ega paika panna ei saa.
Mõnigi arvab, et kui lahkuminekust tekkiv kurbus endas maha suruda, siis oledki valmis edasi liikuma. Mõni on allasurumises nii osav, et justkui ei tunnegi midagi, sest tal ei teki toimunuga selget kontakti.
Siin pole tähtis tegur mitte niivõrd möödunud aja hulk, kui see, kas oled jõudnud juhtunul settida lasta. Luba endal kurb olla, kui partneri kaotus sulle tõesti korda läks. Pole mõtet endale öelda, et kurvastamine on energia raiskamine ja selle inimese taganutmiseks pole mõtet, kui tema lahkumine tõesti jälje jätab. Ka suhte või eksi peale vihaseks jäämine annab tunnistust, et mingi kurbus on sinus ikkagi alles ega leia teed välja...
See ei tähenda, et sa pead iga päev nutma ja meetrite kaupa wc-paberit või pabersalvrätikuid täis löristama. Lihtsalt lase endal kurb olla, kui selline tunne tekib. Selle tunde salgamisest pole kasu.
Võib-olla läksite lahku hea tunde ja lubadusega sõpradeks jääda. See kõik võib tõsi olla, aga tähtis on esmalt eemalduda ja lahkuminekust tekkivaid mõtteid ja tundeid üksi lähemalt vaadelda.
Vähesed saavad eksiga kohe sujuvalt sõpradena jätkata, ikka tuleb ühe või teise hinges midagi üles, millel on vaja settida lasta. Kui ei usu, jälgi mis siis juhtub, kui üks teist uue püsikaaslase leiab!
Moodsas maailmas tähendab eemaldumine ka vajadust endalt kerge kontakteerumise võimalus käest ära võtta. Raskemal juhul kustuta ajutiselt ta telefoninumber ja sotsiaalmeedias, lõpeta tema jälgimine Facebookis, Instagramis või kus iganes, ära käi temaga samadel üritustel.
Lahkumineku järel võib sul olla korraga rohkem aega ja energiat – eriti, kui suhte lõpuosa möödus pidevate tülide ja konfliktide tähe all. Samas võib kergesti juhtuda, et sul polegi korraga tuju midagi teha või kuhugi minna, sõpradega niisama ajaveetmisest rääkimata. Kuidagi tühi tunne on hoopis!
Selline seisund viitab selgelt, et lahkuminek on hinges veel läbi töötamata – mis iganes seal töötlemist vajab. Aga see ei tähenda, et sa peaksid lihtsalt aega surnuks lööma ja omaenda süngusse uppuma, kui see müstiline “edasiliikumine” ei taha edeneda.
Vastupidi – tee midagi. Ükspuha mida. Ideaalis vähemalt ühe lähedase inimese seltsis, kelle seltsis ei teki vajadust endas toimuvat peita või maskeerida, olgu selleks hetkel täielik masendus või kummaline tujutus. Püsi tegus – see ei aita automaatselt suhtest üle saada, aga toob sinu ellu loodetavasti uusi energiad, ideid ja tuttavaid, kellest/millest võib ülesaamisel palju kasu olla.
Taas vallaliseks jäädes jõuab su ellu tõenäoliselt senisest rohkem inimesi, olgu siis vanu või uusi, tuttavaid, sõpru või kaaslasekandidaate. Parem oleks, kui neile liiga palju ootusi ei sea, et sind lohutada, lõbustada, seltskonda pakkuda, voodit soojendada või mida iganes sa arvad, et lahkumineku järel nii väga vajad.
Nad võivad seda kõike muidugi pakkuda, aga uus tihe elu võib muutuda nii aja- kui energiakulu mõttes nii koormavaks, et oled justkui pidevalt hõivatud, aga lahkumineku lahtimõtestamisega ei tegele samas üldse (miks see juhtus, mida nüüd tunned ja kuidas plaanid jätkata).
Varem või hiljem saavad kõrvale lükatud materjalid sind aga kätte ja kerkivad nagunii teadvusse, nii et parem neid vaadelda kohe, kui tunded on värsked ega pole kuskil südamepõhjas haududes sind näiteks tigedaks või kibestunuks teinud. Tunnete eiramine pikema aja jooksul just nii mõjubki ning siis on juba raskem edasi liikuda.
Nii et leia aega endale, just siis ja nii palju kui vaja, et minevik ei jääks unustatud pagasina järel lohisema, tüliks ja raskuseks siis, kui sa tahaksid pühenduda hoopis uutele asjadele ja suhetele!
Ole kohal ja leia õige kaaslane. Tutvumiseks liitu tasuta siin
Registreerimine ja ankeedi lisamine on tasuta. Oled leitav ja saad ise otsida. Põhjalikumad teenused on meil siiski tasulised. Ise otsustad kui aktiivselt soovid tutvumises kaasa lüüa.
