Ära arva, et oskad õnne kohe ära tunda

Paljud arvavad, et õnn on midagi sellist, milleni jõudes selle kohe ära tunned. Mõnel puhul võib see tõsi olla, teistele aga soovitab Amoremi kohtumispaik kannatlikku meelt varuda. Elus tundub miski harva kohe nii „õige”.

Suurim müüt õnne kohta on see, et see asub kusagil väljaspool sind. Et kui õnne üles leiad või selle valemi avastad, läbib sind järsku nagu võimas laeng, mis taevastesse kõrgustesse viib ja tervendava ravimina kõik korda teeb.

See pole tõsi, sest su aju ja keha suudavad automaatselt kohe ära ainult kaht asja: valu ja hirmu.

Idee õnnest on illusioon, mille oleme ise loonud. Usume seniste positiivsete kogemuste põhjal, et teame, mis hea tunde tekitab – pealekauba sellise, mis püsima jääb. Paneme pettepildi väikestest tükkidest kokku ja lisame „kui ainult”. Kui ainult oleksime paremas vormis, rikkamad, ilusamad…

Seetõttu ongi nii, et mida iganes kätte saame, kauaks ei rahulda. Pettepilt variseb põrmu ja tekib uus, sama tühine ja eksiteele viiv nagu eelnevad.

Õnn ei teki kindlas olukorras või saavutuse järel. Seda tuleb endas arendada, tasapisi ja väikeste sammude haaval. Ja need sammud võivad alguses tunduda rasked ja ebamugavad, üldsegi mitte sellised nagu õnne kujutleme.

Ühiskond aitab illusiooni õnnest kui teatud tingimustel saadavast preemiast ainult tugevdada. Meile taotakse pähe, et noorus on parim aeg elust, et suhte algus on parim osa suhtest, et õige töö on alati inspireeriv ja seda tehes tundub, et me päevagi oma elus päriselt ei tööta… Et uued riided ja spaas käimine ja kenam nahk toovad uue parema elu.

Mõne puhul võib see isegi kehtida. Aga kas sa tegelikult tahad, et esimesed näiteks 20 aastat oleksid elu parimad? Või et suhte algus olekski parim osa sellest?

Sellel on põhjus, miks statistika järgi teismeliste hulgas esineb palju depressiooni ja pika viljaka elu elanute hulgas vähe. Sellel on põhjus, miks töökohal peaks püsima vähemalt paar-kolm aastat, mitte aina uut otsima. Sellel on põhjus, miks püsisuhte esimesed aastad toovad palju raskusi. See põhjus on, et miski ei tundu kohe„õige”. Sa pole head asja kohe ära tundma, kui see ellu jõuab. Sa muidugi arvad, et oled, aga siis tüdined sellest peagi ja hakkad uut head asja otsima.

Noorus on tegelikult elu raskeim osa. Miski pole kindel. Paljud meist tegelikult veel ei tea, mis neid huvitab ja millega tegelema hakata. Millele pühenduda, kus elada, kuidas edu saavutada, suhetega toime tulla, kompromisse teha, teiste suhtes mõistlik olla, andestada.

Sa pole nooruses veel tõenäoliselt piisavalt küpsenud, et mõista sisemist rahulolu, mis kaasneb sellega, et midagi püsivast alustad, sellele pühendud, sellele truuks jääd ja selles edu saavutad. Sa ei tea, kuidas õnne tunda, sestap loed horoskoope ja muid väliseid märke, et kindlaks teha, kuhu ja millal see õnn siis peidetud on.

Sa ei tea veel, mida sa usud, sest pole sellele suurt tähelepanu pööranud ja keegi pole su vaadetele ka väljakutset esitanud. Sul pole elu suhtes perspektiivi, sest sa oled kogenud õige vähe. Sul puudub sisemine vabadus, sest sõltud enamikes asjades suuresti teistest.

Ajapikku muutub elu aga paremaks. Mitte seetõttu, et saad vanemaks ja asjad muutuvad seega ise kergemaks, vaid sa oled kogunud tugevust, tarkust. Õpid tervislikku käitumist ja suhteid ära tundma ja neist kinni hoidma. Lähedasi inimesi ja elu ennast hindama. Sa õpid head elus hindama, sest tead, et see pole garanteeritud ja selle leidmine võib olla raske.

Miski ei pea kohe „õige” tunduma. Hingesugulased pole lihtsalt inimesed, kellega tutvume, sinna juurde kuuluvad ka suhted, mida ise nendega loome, arendame ja käigus hoiame. Ideaalne töökoht pole midagi, mis sülle kukub, vaid midagi, mida otsime ja välja teenime, eelnevate läbikukkumiste põhjal. Õnn pole midagi, mida leiame, vaid esmalt tuleb tee selleni ise rajada – väikeste valikute teel, mida iga päev teeme.

Parim su elust on alati ees.