Ära sea kohtingutele liiga kõrgeid ootusi – need on trenn õige kaaslase leidmiseks!

Inglise keeles on selline huvitav väljend nagu duty dating, millele pole eesti keeles sobivat vastet. Mõeldud on kohtingutelkäimist trenni mõttes või „sportlikust hasardist”. 

See tähendab, et ei ütle ühelegi kutsujale ära või kutsud ise võimalikult paljusid kohtingule, olenemata sellest, kas teie kahe vahel esmapilgul midagi näed või mitte. Muidugi on selleks mugav vorm ka igasugused vallalisteõhtud ja kohtinguüritused, kuhu on vaja lihtsalt kohale minna – kõik muu on sinu eest juba organiseeritud.

Mõiste Duty dating autor on praeguseks juba poole sajandi pikkuse töökogemusega suhte- ja paarinõustaja nimega Pat Allen, kes on avaldanud ka raamatuid („Staying Married and Loving It!” ja „Getting to „I Do””). Ta suunas duty dating’u õpetused naistele, aga tegelikult sobivad need hästi ka meestele.

Allen leiab, et kui sa kuidagi seda õiget ei leia, siis on põhjust proovida kohtingulkäimist just puhtast hasardist, mitte sellele kohe algusest suuri ootusi seada. 

Eesmärk pole mitte ükspuha keda leida või oma standardeid alla lasta, vaid võimalikult palju kohtingupraktikat saada. See aitab kohtingutel enesekindlamaks muutuda ja selgitada, millist inimest enda kõrvale tegelikult otsid – et leida, mida tahad, on vaja esmalt selgitada, mida sa ei taha.

Allen soovitab kohtingutel käia nii tihti kui võimalik – kasvõi igal õhtul. Saagu sellest kasvõi ajutiselt sinu peamine seltskondliku elu väljendus! Ära eelda, et peaksid seeläbi peagi kedagi erilist kohtama – parem isegi, kui selle eelduse täiesti unustad. Mida rohkem kohtingutel käid, seda enam sellele mõeldes närviliseks muutud. Just erinevad hirmud panevad paljusid vallalisi kohtinguid pigem vältima.

Et kohtinguid mitte liiga tõsiselt võtta, tasub korraga mitu rauda tules hoida – lepi kohtumisi kokku mitme inimesega korraga, mitte ära keskendu ühele. Kui ühega ei õnnestu, on kergem hoiduda sundmõtetest stiilis „mul ikka ei õnnestu kellegagi”, sest alati on mõni uus kohting juba ootamas.

Samas ei soosi Allen pealiskaudset hoiakut. Ta soovitab igaühele vähemalt kolm võimalust anda. Me kõik oleme kõigest inimesed ega pruugi eri põhjustel suuta endast kohe parimat võimalikku muljet jätta. See on tänapäevase kohtinguelu pealiskaudsuse puhul kindlasti väärt idee – liiga kerge on tutvumisportaalis või -üritusel paljudest üle libiseda, sest nad ei suutnud sind hoobilt „jalust rabada”.

Leppima peab aga ka sellega, et palju kohtingutel käies muutub see tahes-tahtmata ajapikku rutiinseks – isegi igavaks. Mõtle siiski kasule, mida pidevast trennist saad. Keegi ei saa milleski tõeliselt heaks ilma seda pidevalt praktiseerimata.

Trenni mõttes kohtingulkäimine võib sulle ka teatud lohutust pakkuda, kui sobivat kaaslast siiski ei leia. Vähemalt oled omalt poolt palju ära teinud, et teda leidnud, mitte kibestunult või kurvalt kodus istunud ja tutvumisportaalis võõraid nägusid sirvinud. Lisaks ei klammerdu sa nii palju mõne meeldiva kandidaadi külge, kui ta leiad, sest sul on teisigi kohtinguid tulekul. Mida vähem klammerdumist, seda atraktiivsem.

Suures plaanis aitab trenni mõttes kohtingutelkäimine kujundada välja parima hoiaku, mida kohtingul üldse omada. Sa harjud mõttega, et iga kaaslane on on lihtsalt üks inimene – kohtu temaga eelarvamusteta, kuluta talle tund või paar, sa ei tea, mis sellest tulla võib!