Kui see pole armastus…

Mõtisklus ...

Kuidas aru saada, millal on armastus? Ma pole ise ka päris kindel, vähemalt tagantjärele mitte. Aga üritan selle siin võimalikult selgelt ja lühidalt edasi anda.

Kui see pole armastus, siis on see vähemalt midagi head.

See oli sisetunne… mingi imeline selgus hinges, millele ei oska isegi täpset nime panna. Vaikus seal, kus peaks olema kompliment. Sügav väljahingamine seal, kus peaks olema asjade väljaütlemine. Su ilme oli kuidagi muutunud, silmis sädeles midagi… iga kord, kui tulevikust rääkisime.

Lihtsalt ütle see välja. Kolm väikest sõna. Kui raske see on? Tundsin, kuidas need sõnad mu kõhus noa kombel keerasid.

Kui see pole armastus, siis on see vähemalt vastuvõetav.

Ma olin avatud, haavatav, usaldasin iga su sõna. Eeldasin, et sa ei taha mulle halba.

Ma olin ise armastus. See pole muutunud. Aga ma olen aru saanud, et sina pole teejuht armastuse juurde. See pole sinu otsustada. Pole sinu öelda, kui palju armastust mina väärin. Sa ei saa minu väärtust vähendada, sest mu väärtus ei kuulu sulle.

Kui see pole armastus…

Ma andestan sulle. Tõesti. Ma usun, et sa andsid oma parima. Pole sinu süü, et sa ei suutnud anda rohkem. Ega ma ka liiga palju ei küsinud. Leppisin liiga tihti liiga vähesega.

Mina panin paika, kuidas sul oli võimalik mind kohelda, ja sa kohtlesid mind halvasti. Nüüd pean ma uuesti armastama õppima. Esialgu iseennast. Suhtesolemine algab suhtes olemisest endaga.

Kui see pole armastus…

Armastus pole maailmast kadunud. See tuleb ka minu ellu, olgu siis koos või ilma. Isegi peale kogu seda valu ja piina juhtub nii, et kaks inimest otsustavad koos jälle armastusse uskuda. Olen uhke, et püüdsin kõigele vaatamata ka sind armastada.

Kui see pole armastus…

siis on see vähemalt täitsa mõistlik õppetund.