Ma olen lapsega: millega arvestada, kui oled üksikvanem ja otsid kaaslast

On kerge taibata, et kui sa oled vallaline, kellel on laps, siis muutub kohtinguelu veel mõneti keerulisemaks, kui see juba niigi võib olla. 

Suhtes olemine tähendab tavaliselt, et sa pead teise inimesega arvestama ega saa päris teha, mis pähe tuleb. Lisaks on paljudel meist endistest suhetest teatud hingelised armid, millest ei saa kellegagi elu jagama hakates kuidagi mööda vaadata ja millega tuleks tegeleda võimalikult ruttu. 

Kui sellele liita veel sinu juures elav(ad) laps(ed), lemmikloomadest rääkimata, siis tuleb vallalisel lapsevanemal suhete leidmiseks ja kooshoidmiseks tavalisest rohkem pingutada.

Miks nii? Sest eelmistest kooseludest jäänud armid võivad väga kergelt mõjutada ka lapsi – isegi, kui nende elu on praegu piisavalt stabiilne. Nii, nagu meie talletame paljud valusad või ebameeldivad mälestused kuskil teadlikust tähelepanust eemal, sest tahame edasi liikuda ja halvad mälestused selja taha jätta, nii teevad seda ka lapsed. 

Pahatihti kipuvad nad aga endid süüdistama vanemate lahkuminekus ega pruugi osata seda kuidagi sõnadesse panna, vaid see ilmneb nende halveneva käitumise näol. Viimane ei pruugi koguni enne tõsiseks probleemiks muutuda, kui su ellu ilmub keegi uus inimene, kellega koos jätkata soovid.

Kui ka lapsed probleemselt ei käitu, võib uut kaaslast häirida nende olemasolu, sest sind tuleb ju nendega jagada. Laste arvelt ei saa talle nii palju emotsionaalselt ja füüsiliselt kättesaadav olla, eriti kui sul on kombeks neile palju aega kulutada. (Ka tänapäeval nii levinud laste pidev trenni ja koju sõidutamine võtab palju aega.)

Selle üle kurdavad muide nii üksikemad kui ka üksikisad, et uued kaaslased näevad nende lastes liigset „pagasit”, mida ei saa lihtsalt minevikku jätta. Seda nii siis, kui kaaslane tahaks ise (veel) lapsi saada kui ka siis, kui ta lihtsalt ei hooli lastest.

Kiivaks võivad muidugi muutuda ka, vastupidi, lapsed. Nemadki tunnetavad, et sul pole nende jaoks enam nii palju aega, energiat ja tähelepanu. Muutused lähedase inimese käitumises võivad ebakindlaks muuta parimadki meie seast, mis siis veel lastest rääkida, kelle isiksused on alles kujunemisjärgus ja vajavad hooldajapoolset toetust.

Mida siis teha, et suhe ruttu karidele ei sõidaks?

Ära kiirusta

Ükspuha, kui palju su uus kaaslane sulle meeldib, ära tee rutakaid samme. Te ei pea näiteks võimalikult ruttu voodirõõmude juurde kiirustama, hakkama iga õhtut koos veetma või kokku kolima, vaid esmalt testi kaaslase ja su laste läbisaamist veidi pikemas plaanis kui nädal-kaks. 

Suhetes ei maksa üldse kunagi liialt kiirustada, sest keegi pole täiuslik. Partneri võimalike miinuste, puudujääkide või iseärasustega suhte nimel leppimine võtab aega. Püsiv lähedane suhe ei teki üleöö. Tegelik suhe algab siis, kui esimene vaimustus on maha kulunud.

Püüa teda tundma õppida

Kuna värskelt süttinud kirge ei saa jahutada, siis soovitame suhte füüsilise poolega kindlasti oodata. Ei juhtu midagi hullu, kui enne mõned päevad ja ööd koos veedate, palju suhtlete ja teineteist veidi tundma õpite.

Küsi talt julgeid küsimusi, jälgi ta reaktsioone ja ka seda, kuidas teievaheline side erinevates olukordades vastu peab. Kas mingid tegurid või situatsioonid tekitavad sinus või temas soovi eemalduda või lihtsalt kõhus/südames halva tunde? Siin on peidus väärtuslikku infot, mille abil partneri sobivust hinnata, enne kui ta laste ette tood.

Hoia lapsed teist kahest eraldi

Võib tunduda mõistlik kaaslast võimalikult ruttu lastele tutvustada, et näha, kuidas nad kokku sobivad. Tegelikult peavad nii kaaslane kui ka su lapsed esmalt harjuma, et sinu elus on keegi uus. 

Ja ka sina pead sellega harjuma, et nad korraga ühes ruumis on. Kaaslane ja lapsed täidavad su elus väga erinevaid rolle/vajadusi ning nende julge kokkutoomine võib tekitada tundeid või või vanu allasurutud mälestusi, millega sa pole valmis kohe tegelema. 

Samuti pead arvestama kaaslase vaatenurgaga. Isegi kui talle lapsed üldiselt meeldivad, võib nendega reaalselt ühes ruumis viibimine palju mõtteid pähe tuua, mis teda ettevaatlikuks või isegi pelglikuks muudavad. Kas ta armastaks meie tulevast last sama palju, kui oma seniseid? Kas ma pean neile nüüd isa/ema eest olema? Kas ma üldse meeldin neile? Sa ei tea, mis kaaslasele pähe tulla võib ja seega on mõistlik teda esmalt „eemalt” harjutada.

Ja mida nooremad on lapsed, seda rohkem kalduvad nad üldiselt kogu ümbritsevat keskkonda ja tähelepanu „kaaperdama”, mis võtab teilt ära võimaluse teineteisele pühenduda. Suhet ei maksa alustada kohe suhterutiini sattumisega, mida lapsed paratamatult kaasa toovad.