Kui mõelda tavalisele normaalsele suhtele, kus kumbki osapool teist näiteks otse füüsiliselt või ähvarduste abil ei vangista ega piira, siis võib esmalt mõelda, et suhtes ei saagi end päris “nagu vangis” tunda.
Tegelikult aga tuleb seda ette ka parimates suhetes ja sellist asja tundev inimene pole tingimata liiga tundlik või nõudlik. See on isegi normaalne tunne, kui suhtes puudub tasakaal – ja eks ikka tuleb kõikumisi ette. Ideaalset tasakaalu pole olemas.
Tasakaal võib paigast nihkuda paljudel põhjustel. Üks inimene surub millegi suhtes peale, teine ajab vastu. Üks tahab liikuda edasi, teine tagasi. Üks ihaldab (senisest rohkem) lähedust, teine vajab isiklikku ruumi. Taoline tõmba-lükka-dünaamika on väga levinud.
Kuidas sellisest frustreerivast olukorrast auga välja tulla?
Suhet alustav inimene pole kunagi päris “puhas leht”, vaid toob oma minevikust ja eriti lapsepõlvest kaasa emotsionaalseid haavu ja konflikte. Need määravad suuresti meie suhtumise lähedusse ja intiimsusesse – kuidas ja mis määral seda talume.
Emotsionaalse pagasi kaasaskandmine ei tähenda, et sinuga on tingimata midagi väga valesti ning su vanemad ja muud hooldajad või eeskujud tegid sind kasvatades kehva tööd. See on osa inimeseks olemise kogemusest.
Tõeline lähedus tekitab hirmu kõigis, erineb ainult see, millisel määral kellele. Peamised hirmud on saada hüljatud (ära tõugatud) ja vangi jääda (vabaduse kaotamine).
Hirm hülgamise ees on haav, mis saab alguse sellest, kui kogesid lapsena oma lähedastega liiga vähe lähedast, emotsionaalset sidet.
Kui lapsevanem / hooldaja ei suuda füüsiliselt või ka vaimselt lapse jaoks olemas olla, siis võib lapses kinnistuda ajapikku hirm hüljatud või ära tõugatud saada. Võib juhtuda, et ta väljendab seda hiljem suhtes klammerdumise või enda pealesurumise teel.
Hirm vangi jääda võrsub aga liigsest kontaktist, kui laps tunneb pidevalt, et tal pole piisavalt oma ruumi ja keegi tahab seda vähestki ära võtta. Võib juhtuda, et temast kasvab keegi, kes ei talu suhtelähedust ja eelistab varem või hiljem (pigem varem) eemale tõmbuda.
Paaride puhul näemegi enamasti, et üks pool kardab rohkem hülgamist ja teine rohkem oma ruumi kaotamist. Ja algab lõputu köievedu nende kahe äärmuse vahel. Üks pressib lähemale, teine püüab tasapisi eemale libiseda.
Sellises olukorras tasub endale meenutada, et see on elus tavaline olukord ja parim, mida siin ette võtta, on leida võimalus oma hirmude kallal töötada.
Kui kardad hülgamist, siis varem või hiljem kerkib partneri lähedal esile ärevus või viha, mille taga pesitsebki hirm. Partner ei pruugi tihtipeale isegi teadlik olla, et midagi on valesti, kuigi tema rahulik või tavaline olek muudab sind kahtlustavaks.
Meenuta endale sellises pingelises õhkkonnas, et sind mõjutab suuresti paranemata haav, mida endiselt endaga kaasas kannad. Mida sellega peale hakata?
Võimalus on palju: meditatsioon, psühhoteraapia, jooga, pikad jalgrattasõidud. See võib olla mis iganes tegevus, mis aitab iseendale keskenduda, et tundega sinu sees kontakti saavutada. Kui sul on võimalik tunde juures püsida, seda jälgida ja sellega lähemalt tuttavaks saada, siis ajapikku väheneb see päris palju. Ära ilmselt ei kao, aga sul hakkab kergem.
Sama jutt kehtib tegelikult lähedusekartjale. Teadvusta endale, et see on sinu probleem, ja ära eemaldu kohe, kui teise lähedus hakkab stressi tekitama. Ütle endale: ma kogen praegu hirmu tunnet, ja püüa selle lähedal püsida.
Siht on saavutada kontakt sisemise minaga, mis asub kaugemal mõtete, tunnete ja hirmude haardeulatusest; selle rahuliku ajatu osaga endast, mis lihtsalt jälgib, mis sinu hinges toimub. Mõned nimetavad seda armastuseks. Kui koged sellist tunnet, kasvab ka sinu võime end ja teisi armastada.
Partneri ülesanne on aga sind toetada ja püüda sind mõista, sest parimaid tulemusi saavutab sellises olukorras just nii enda kui ka teise mõistmise. Hirmude “läbinägemine” ei võimalda neil enam teie üle senist kontrolli saavutada.
See artikkel põhineb spirituaalse õpetaja ja pereterapeudi Shelly Bullardi mõtetel. Ta on muide avaldanud e-raamatu “How to Become the Most Attractive Version of Yourself” (tõlkeks sobiks “Kuidas olla kütkestavaim variant iseendast”).