Paljud nõustuvad, et südamevalu on üks kole asi, mida tahaks võimalikult vähe ise läbi elada. Samas on kõigel kaks poolt ehk pole halba ilma heata. See, mis südame murrab, on ka meie võimalik päästja. Võta hetk, et seda mõtet seedida.
Ikka siin? Las Amoremi seletab. Suhtesolemine sisaldab ka raskusi, mille mahendamiseks on meil komme väikeseid valgeid valesid kasutada: nii teistele kui ka endale valetada, et ajutiselt kergem hakkaks. See, mis südame murrab, annab aga hingeselgust ja meelitab valesid kõrvale heitma.
See, mis murrab südame, meelitab otseses mõttes silmi avama – vaatlema asju ja olukordi nagu need tegelikult on, mitte nagu me tahaksime, et need oleksid. Nad juhatavad tõeni ning tõde annab väge.
See, mis murrab südame, õpetab raskusi üle elama. Ise hakkama saama. Klammerdumistest üle saama ja neid kõrvale heitma. Valima kaaslast, kes tõesti seltskonda pakub, mitte ei aita pelgalt üksindust peletada. Mõistma, et mõni asi või inimene pole lihtsalt meie jaoks, ükspuha kui väga tahame selle sobivusse uskuda.
See, mis murrab südame, võib anda ka usku. Iseendasse, paremasse tulevikku, universumi heatahtlikkusse, jumalasse, vastavalt maitsele. Näiteks usku, et kriis tekkis hea põhjusega; et teatud olukorrad ja inimesed kadusid su elust üldiseks hüvanguks, sest neil polnud sulle enam midagi õpetada või kinkida.
Veel enam, see, mis murrab südame, toob su tõelisele endale lähemale. Sunnib vaagima, et kes üldse oled, mida tahad ja kus on su taluvuspiirid. See toob omakorda vastuseid nii end kui ka teisi puudutavatele põlevatele küsimustele. Seab sihte, kuhu järgmiseks tüürida. Paneb leppima asjaoluga, et südamevalu on alati osa elust, aga ka sellel on peidetud väärtus. Paneb leppima, sest muuta seda tõsiasja ei saa.
Igas kaotuses on peidus väike kink. Mõni leiab iseennast, mõni kedagi või midagi paremat, mis seni puudu oli, mõni endas usku ja tugevust, et uutele väljakutsetele vastu astuda.
Südamevalu toovad asjad ei saa kunagi otsa. Inimesed muutuvad ja muudavad meelt meie väärtuse suhtes nende jaoks. Armsamad tulevad ja lähevad. Sõbrad lahkuvad meie kõrvalt. Kaotame armastatud inimesi ja lemmikloomi. Elu üllatab draamadega, mida ei osanud isegi oodata.
Peamine, millest tulemus sõltub, on isiklik reaktsioon. Kui valmis oleme kaoseks, mis järgneb? Kuidas jalul püsime ja suudame end kaitsta hingehaavade eest, mida kaos tuua võib. Kuidas end uuesti kokku paneme, et taas vabamalt hingata. On paljut, mis püüab meid jalult pühkida, aga kui püsida kindlalt kahe jalaga maas ega mitte järele anda, ei suuda miski lõplikult uppi lüüa.
Mis südame murrab, võib osutuda õnnistuseks või kõige halva kandjaks – kummaks täpselt, jääb sinu enda otsustada. Kui sinus leidub julgust südamevaluga kaasnevad selgus ja kirkus kasutusele võtta, siis võib see pimeduses teed näidata, mitte hinge muserdada. Siis usud ka edaspidi, et isegi lõpp võib olla millegi uuegi algus. Ja millegi katkemine võib ainult kasuks tulla, kui see sind enam ei teeni.