Mõtisklus: armastusest ei saagi päris „üle“ saada

Ma arvan, et kellestki tõesti „üle“ saamine pole tegelikult võimalik. Mitte 100%. Mitte siis, kui armastus oli tõeline.

Täiesti võimalik on edasi liikuda, uued asjad ja inimesed oma ellu lubada – ja teda ajapikku oma peas kuhugi eikellegimaale pagendada, nii et pidevalt enam talle ei mõtle. Täiesti võimalik on tal minna lasta. Aga üle saada – seda mitte.

Keha, mida sa puudutasid, huuled, mida suudlesid, lähedus ja hetked, mida üksteisele pakkusite, ei lakka eksisteerimast.
Armastusest ei saagi päris „üle“ saada.

Armastuslugu võib lõppeda ja saada osaks su minevikust, osaks sellest, mis on sind inimesena arendanud ja muutnud. Sa võid oma tähelepanu muule pöörata, aga see on olemas.

Mälestused on nagu tolmukübemed, mis alustavad su ümber oma elu. Nad lendlevad ja tantsivad mingit oma tantsu ka siis, kui sa selja pöörad. Vahel nad meenuvad ja liigutavad sinus midagi.

Võib-olla panevad isegi pea ringi käima. Ja siis sulle meenuvad nii tema kui ka inimene, kes sa ise olid, kui teda armastasid.

Kogetud armastus jääb alati sinuga. Tunne konkreetse inimene vastu on ehk muutunud. Halvemal juhul isegi tunned, et ei armasta teda enam üldse.

Aga ta siiski kuulub mingi väikses mahus su juurde. ta on väike osa sinust. Selline väike osa, mida ei taha kunagi minema lasta.