Mõtisklus: kui me ei kardaks armastada…

Mis siis oleks, kui me ei kardaks armastada? Kui me lihtsalt armuksime ja armastaksime? Kui me ütleksime seda, mis mõttes ja suudleksime teda – ilma mõtlemata, kas see on hea idee või mis pärast saab…

Mis siis oleks, kui teeksime nagu tunne ütleb? Ütleksime inimestele, mida nad meile tähendavad, ütleksime “ma armastan sind”, kui see keelel oleks, ilma et kardaks, et äkki teine ei ütle vastu.Haaraksime tal käest ja hoiaksime seda, sest nii on hea.

Aga me analüüsime liiga palju. Püüame ära arvata, mida teine inimene mõelda ja tunda võib. Me ju mäletame seda, mis varem oli. Mõtleme kümnete või isegi sadade kordade peale, millal valesti käitusime. Juurdleme, kas see, mida praegu teha tahaks, saab üheks neist valesammudest.

Me kardame, et meid lükatakse tagasi, et peame tühjade kätega jääma. Et peame haavatavad olema, nii kaitseta, nii alasti. Aga mis oleks, kui me ikkagi teeksime, mida tahame? Tõmbaks teda endale lähemale ja sosistaksime, kui väga me temast hoolime.

Mis siis oleks, kui otsustaksime olla julged? Vaataksime oma haavatavusele näkku ja ütleksime: hea küll, ma võtan selle väljakutse vastu!

Mis siis oleks, kui me usuksime – kasvõi üheks hetkeks – et maailm toob meile tõesti seda, mida tahame? Et südame hääle järgimisel on mõtet?

Mis oleks, kui me lihtsalt hüppaksime pea ees tundmatus kohas vette, ja isegi siis, kui asjad välja ei tule, rõõmustaksime oma julguse üle teha nagu süda käskis?

See muudaks täiesti seda, kuidas me armastame.

Selle asemel, et abitult jälgida, kuidas inimesed, kellest hoolime, tasapisi eemalduvad, näeksime vaeva ja tõmbaksime neid enda poole tagasi. Segaduse ja vastakate signaalide asemel lihtsalt ütleksime, et hoolime. Nõmedate vabanduste, murtud lubaduste ja kõhkluste asemel teeksime vajalikke samme, oleksime ausad ja armastaksime. Maailm vajab seda, oh kui hädasti.

Mis siis saaks? Kui me otsustaksime julgeks hakata, teeksime nagu süda ütleb? Otsustaksime sobivat hetke kasutada, kui on võimalik öelda, mida tunneme?

Mis siis oleks, kui räägiksime otse südamest ja suudleksime julgelt, kirega?

Kui me lihtsalt hüppaksime, mitte ei kõõluks ääre peal ja mõtleks, et kui kõrge see kukkumine oleks? Või kui meil ei tulekski pähe kukkumise peale mõelda?

See oleks nii hirmutav. Aga samas ka see, mida me tegelikult otsime.

Sügav. Tõeline. Ehtne. Kirglik.

Nagu armastus olema peabki.