Mõtisklus: Sulle, kes kardad, et temast kunagi üle ei saa

Miski ei saa nii katki minna, et seda ei saaks enam parandada. Ka sina mitte.

Ma tean, alguses tundub, et kaotusvalu on nii suur, et sellel pole lõppu ega äärt. Ilmselt me kõik oleme seda vähemalt paar korda tunda saanud.

Aga tegelikult on meil kombeks oma mõtteid ja tundeid ise intensiivsemaks muuta – keskendume neile ja lihtsalt keeldume edasi liikumist. Kaldume üle mõtlema ja olukorra seeläbi enda jaoks hullemaks muutma kui see muidu tingimata oleks.

Võib kuluda kuid, et kohale jõuaks, et ta ei tule tagasi. Aasta või isegi kauem, et südames tunda, et on aeg edasi liikuda. Saad aru küll, et kui miski on lõppenud, ei maksa seda oma elu ja mõtete keskpaigas hoida, aga teed seda ikka. Täpselt nagu on raske hoiduda oma kehal haavu ja arme puudutamast.

Asi on selles, et sa ei oska end kellegi teisega koos ette kujutada. Asi on ka selles, et esialgu on isegi raske mõista, millest sul üldse oleks enam elus kinni hoida, millele toetuda.

Kui aga tõesti kohale jõuab, et see lugu on nüüd läbi, siis palju õnne – oled teinud esimese sammu selles suunas, et eluga edasi liikuda.

Püüa suhtuda olukorda pigem tänuga. Võib-olla oleksid piinad veel suuremad, kui te oleksite kauemaks kokku jäänud. Võib-olla on hea, et said just nüüd jala maha panna, enne kui päris üle pea sees oled. See on sinu võimalus uuesti alustada.

Me peame lihtsalt tunnistama, et paljusid asju ei saagi kontrollida, et need juhtuvad ja sinna pole parata. Meil on teatud määral kontrolli ainult enda ja oma otsuste üle, mitte kellegi teise.

Me peame lihtsalt aktsepteerima, et teeme vigu, ükspuha kui hoolikad püüame olla. Ja ootused on alati suuremad kui tegelikkus. Sest inimene pole kunagi rahul ja tahab aina rohkem.

Südamed võivad murduda, aga need paranevad. Lõppude lõpuks oled sa ju endiselt elus. Hingad, suudad nii naeratada kui ka valu tunda. Oled endiselt inimene. Saad endiselt uuesti proovida. Nii palju kordi kui vaja.

Ja lõpuks ikkagi hakkab kergem. Ma luban seda!