Suhtesobivus: mida see tegelikult tähendab?

Selles artiklis käsitleb AmoreMi toimetus üht asja, mis inimsuhted (vahel heas, vahel halvas mõttes) nõnda salapäraseks muudab: omavahelist sobivust.

Pealtnäha pole selles asjas midagi loogilist ega korrapärast. Kaks inimest võivad sobida ja kaua koos olla, aga siiski järsku lahku minna. Teistel on justkui väga palju konflikte ja pingeid, aga nad tahavad endiselt jätkata. Ei erinevused ega sarnasused pruugi kedagi koos hoida ega ka lahkuminekule kallutada...

Koosolemiste ja lahkuminemist põhjuseid võib mõistatama jäädagi, sest ega me teise inimese sisse ei näe ega pahatihti ka ennast hästi ei mõista. Kui teemat aga analüüsida, võib siiski teatud korrapärasusi märgata, mille põhjal midagi huvitavat kirja panna.

Kurb tõsiasi on, et toimiva suhte jaoks puudub kindel valem. Sobivuseotsingud ei lõppe kunagi, isegi mitte juba suhtes olles, sest inimesed ja nende vajadused on alati muutumas.

Sobivuse hindamine algab oma põhivajaduste hindamisest, mida suhtesse astumisel tähtsaks peame. Põhivajadused muutuvad üsna aeglaselt, kui üldse. See, kui turvaliselt sa tahad end teise kõrval tunda ning mis täpselt paneb sind end kaitstuna ja hoituna tundma, võib üldjoontes samaks jääda isegi kogu elu jooksul.

Selge on see, et suhtesobivus üldisemalt ei sõltu kindlatest isikuomadustest. Ühilduvust ei saa võtta endastmõistetavalt. See tuleb kaaslasega leida või välja kujundada. See on protsess, mida tuleb suhte arenedes ja aja möödudes tõenäoliselt uuesti mõtestada ja läbi töötada. Taas teemaks tuleb see ikka ja jälle.

Võib öelda, et sobivus on eelkõige valmidus suhte nimel vaeva näha. Kerge on püüda isikliku vastutuse tähtsust maha salata, väites, et palju sõltub kahe inimese vahelisest keemiast, mida ei saa ise valida. See aga on meelitav õigustus, et mitte vaadelda, mida sina täpselt suhte sujuvuse nimel teed või tegemata jätad.

Kes usub, et tema ei pea vastutust võtma ja temast midagi ei sõltu, sellel on aga ka raskem suhte nimel pingutamiseks sisemist motivatsiooni leida.

Jah, suhted elavad oma elu mitmel tasandil, millest kõik pole tingimata meie poolt mõjutatavad, näiteks “keemia” ning üldse see tunne, mis sul partneri vastu on. Aga parim ühilduvus tekib siis, kui suhet omalt poolt teadlikult kujundada.

Puhtalt erinevustele või sarnasustele rõhumine jääb pealiskaudseks. See, mis kaht inimest koos hoidis, ei pruugi aja möödudes enam neid koos hoida. Inimesed ütlevad lahutades või lahku minnes tihtipeale, et neil pole midagi ühist – pahatihti ka peale seda, kui seljataga on pikk ühine elu, lapsed, muud hobid või kohustused.

Pikaajaliste suhete uurija, Texase ülikooli psühholoogiaprofessor on sarnasuste/erisuste teemal käinud lauale huvitava mõttekäigu. Tema töö paaridega on talle selgeks teinud, et sobivus kerkib teemaks ikka eelkõige siis, kui asjad on kahe inimese vahel juba halvasti. Need, kes pole teineteisega rahul, toovad suhte juures tähtsa asjana välja sobivuse ning lisavad, et nende vahel seda napib. Mis aga tegelikult suhet kujundab, on mitte sarnasused, vaid valmidus teineteisele raskel hetkel vastu tulla ja probleeme koos lahendada.

Eelnevast hoolimata on sõna “sobivus” kujunenud justkui kaubamärgiks omaette. Isegi kui inimesed seda päris täpselt ei mõista või lahti ei mõtesta, peavad paljud seda korraliku suhte miinimumpaketti kuuluvaks, mille nimel pole justkui vaja eraldi vaeva näha.

Kui neilt siis küsida, mida sobivus tähendab, on vastus tihti midagi stiilis “Tahan, et ta sobiks minu pere ja sõpradega ning armastaks kõiki tegevusi/hobisid nagu mina"... Kui see niimoodi kirja panna, siis saavad paljud ilmselt ise ka aru, kui ulmeliselt see kõlab. Harva on nii, et meie kõik vajadused ja soovid täpselt kattuvad. Pealekauba elu sujub paremini, kui ühisosa kõrval on mõlemal partneril ka eraldi osa, mis aitab endaks jääda. Keegi ei taha tegelikult enda koopiat, vaid inimest, kes teda peegeldab ja mingites asjades täiendab.

Suhteuurijad kinnitavad, et (sarnaste) iseloomuomaduste järgi kaaslase otsimine õnnelikku tulemust ei ennusta. Isiksused on tähtsad, aga keegi ei oska neid tegelikult kokku sobitada. Palju tähtsam on see, kuidas kaks inimest õpivad omavahel läbi saama.

Põhiküsimus võiks olla see, kuidas suudad ja oled valmis kaaslast tema eluteel toetama ning vastupidi. Ükspuha kui palju te mõlemad näiteks reisimist, veine ja vanu filme ei armasta, suhtekvaliteeti mõjutab rohkem ikkagi see, kui toetavalt ja armastavalt te suudate teineteisega igapäevaselt käituda.

Kes otsustab, et suhtes on üldjoontes kõik paigas ja rohkem pole sellega tegeleda, kaotab võimaluse säilitada sobivust ka tulevikus. Põhipõhjus, mida lahutajad välja toovad, ongi lahkukasvamine. Kui erimeelsused on juba suured, pole tihtipeale kasu enam ka nõustaja külastamisest, sest kõige tähtsam komponent suhte päästmiseks – valmidus partnerit kuulata ja ühiselt pingutada – on juba suuremjaolt kadunud.

Sellist asja nagu täiuslik sobivus pole olemas. Kõigil paaridel on tüli- või vähemalt pingeteemasid. Tähtsam on õppida erisustele vaatamata koos toimima. Kuni suhe on uus ja omavaheline "keemia" tundub esmatähtis, tundub kergesti, et oletegi sobivad. Aga tegelikult hakkate te sobivust looma alles siis, kui argipäev kätte jõuab. Ja nii võib ühel heal päeval kätte jõuda ka hetk, kus tunned, et su partner ongi su hingesugulane.