Mul hetkel kaaslast pole, enne aastavahetust pole palju lootust, et see olukord ka muutub – ja teate mis, sellest pole midagi halba.
See lugu on ilmselt kõigile neile, kellelt sõber, pereliige, kolleeg või kasvõi võõras tänavalt on küsinud, miks ta “veel vallaline” on. Ja kes peab nentima: “Vastab tõele – aitäh, et seda ikka meelde tuletasid.”
Nii ma tavaliselt vastasin, kui mulle ei meeldinud suhtevabadus. Mulle ei meeldinud, kuidas seda mulle meelde tuletati, ja eriti ei istunud mulle vajadus enamik õhtuid end üksi kodus diivanile kerida.
Sellest tekkis edasisigi ebameeldivaid mõtteid näiteks: …ja see kestab veel kaua; ma ei meeldi kellelegi piisavalt; ma pole piisavalt hea; keegi ei pea mind huvitavaks; keegi ei riskiks minuga. Ja käisin need mõtted välja ka, mis muidugi vestlusi meeldivamaks ei muutnud.
Mitu korda olen saanud tunnistada, kuidas keegi mulle tähtis inimene leiab enda kõrvale kellegi vägagi tähendusrikka. Tundsin nende üle rõõmu, aga mõtlesin alati ka sellele, kas see tekitab minus kadedust (no natuke ikka). Eelkõige tahtsin aga ise tõelist armastust leida, et ka ise kogeda kõike seda, mida nii pühendunud suhe ellu lisada võib.
Aga selles probleem suuresti oli: “tahtsin tõelist armastust”. Viibisin nagu missioonil, ei pööranud päris inimestele endile enam nii palju tähelepanu, igaüht hindasin vaid selle põhjal, kas ta võiks mulle seda pakkuda või tasub ruttu edasi liikuda.
Vahepealse aastaga olen endiselt vallaliseks jäänud, aga üks asi on suuresti teine: mu hoiak üksiolemise vastu. Ajapikku see tunne lihtsalt hajus. Mitte küll niisama, vaid sisaldas paar korda tõsiseid pisaraid, endale ausalt peeglisse vaatamist ja isegi avameelseid telefonikõnesid oma parima sõbraga.
Kõige tähtsam osa oli aga vajadus mõni aeg tõesti üksi olla. See tähendas, et püsisuhte kõrval polnud ka lühisuhteid, tõsisemaid flirte, ühesööseiklusi, mitte midagi. Tegin selge pausi.
See võimaldas mulle õppida endaga koos veedetud aega nautima, muuta oma hoiakut selle vastu, mida tähendab vastutus üldse teist inimest oma ellu lasta. Ma teadsin, mida mul on pakkuda seiklejana, mitte aga küpse inimesena, kes ei lahku, kui asjad raskeks lähevad. Õppisin üksi olles tundma just seda külge endast, kes on tõsiseltvõetav ja vastutustundlik ja mitte just esmajoones lõbule orienteeritud.
Ma ei ütle, et see tuli kergelt, ja olen nüüd õnnelikult “valmis”. Küll aga olen vaikselt jõudnud punkti, kus keegi eriti ei küsigi, miks mind vallalisena näeb. Nad ei vaata mind üleolevalt, vaid mõistmisega, et et ma suudan funktsioneerida nii üksi kui ka kellegi teise kõrval.
Kui su elu tundub täidetud rahuloluga, ei küsi teised enam su armuelu kohta, sest nad näevad, et see on täidetud juba esmalt sinu endaga – nagu see peakski olema. Sealt on võimalik sobiva kaaslasega juba midagi uut ja suuremat edasi luua.
Kas sina oled juba oma selle kõigema õige leidnud? Aga kas ja millal märkasid, et selle leidmiseks on vaja esmalt leida hoopis ennast? Kes seda lõpuks adub, oskab kellegi erilise leidmisest isegi rohkem rõõmu tunda, sest see mõjub isegi suurema kingitusena kui kaaslasi endastmõistetavalt võtta, keda elu lühikeseks ajaks su teele pillub.
Ma tean, et leian selle õige, ja võib-olla õige pea, aga omadel põhjustel, mitte sotsiaalsest survest või sellest, et olen juba aasta jagu vallaline. Ja ma soovin sama kõigile lähedastele. Ma pole elus kunagi lohutusauhindu vastu võtnud, miks peaksin seda tegema armastuse osas?
Ole kohal ja leia õige kaaslane. Tutvumiseks liitu tasuta siin
Registreerimine ja ankeedi lisamine on tasuta. Oled leitav ja saad ise otsida. Põhjalikumad teenused on meil siiski tasulised. Ise otsustad kui aktiivselt soovid tutvumises kaasa lüüa.
