Suhtes olemine võib raske olla. Enamik teab seda nii oma kogemuse põhjal kui ka teiste heitlusi kõrvalt jälgides. Raskustel on palju põhjuseid, aga ma usun, et suhted ebaõnnestuvad peamiselt ühel põhjal: emotsionaalne pagas, mida me sinna kaasa toome.
See võib olla mis iganes, mida oleme kaua sügaval hinges kaasa kandnud: ebakindlused, madal enesehinnang, viha… Sellega elamine ja selle kaasas kandmine on väsitav, mis pahatihti viib endaga täieliku rahulolematuseni, mis omakorda tõukab nii endi kui ka teiste elu viletsamaks tegema.
Vahel väsime sellest, et peame oma käitumise, tunnete ja mõtete eest vastutuse võtma ning hakkame eelistama valgeid valesid – nagu usk, et kui kohtad seda õiget, siis suhe temaga muudab enesetunde paremaks.
See pole ju objektiivselt võttes täiesti vale: terved suhted panevadki end hästi tundma, märkama, et keegi armastab meid ja hoolitseb meie eest.
Tegelikult on aga nii, et kuigi terved suhted on suurepärased, on sellist ülimalt raske alustada, kui üks või mõlemad partnerid on sisimas endaga põhimõtteliselt rahulolematud. Jällegi, põhjused on erinevad, aga rusikareegel on üks: kui sa ei armasta ennast ega kohtle end hästi, kuidas sa peaksid suutma pakkuda armastust kellelegi teisele?
Inimesed alustavad suhteid tihti parimate kavatsuste juures, aga hakkavad nii end kui ka partnerit inetult kohtlema – nii nagu ise ei tahaks partneri poolt koheldud saada –, sest ei suuda heal rajal püsida. Nad ei suuda sisimast väljapulbitsevat rahulolematust talitseda.
Näiteks sisimas oma välimuse osas väga ebakindel inimene võib hakata suhte ja partneri headuses kahtlema, sest ei usu tegelikult, et on selle kõige hea jaoks ise piisavalt hea. Või siis: kes ei usu sisimas, et inimesed võivad truud olla, võib hakata tühiste asjade peale armukadetsema ja segaselt käituma.
Näiteid võiks tuua veelgi, aga iva on selge: sinu suhe endaga on kõige tähtsam su elus, sest sellele ehitad sa ka kõik teised suhted.
Endaga leppimine ja isegi enda armastama õppimine nõuab palju endasse vaatamist ja seal nähtuga rahu tegemist.
Aga mis teha, kui pole endaga rahul ja ikka tekib suhe lausa oivalise inimesega? Sellisega, kes on tõesti üdine mõistev, armastav ja toetav. Kellest saab tugisammas, kellele nõjatuda, kui vajame abi oma sisemise kurbuse ja rahulolematusega.
Usutav stsenaarium on, et selline imeline isik saab meie toetamise tööga tõenäoliselt hästi hakkama – kuni ta meie juurest lahkub. Ja siis oleme isegi tõenäoliselt hullemas seisus kui enne, kuna teisest inimesest on saanud meie heaolu allikas.
See on teine hea põhjus end armastama õppida – see annab emotsionaalse iseseisvuse. Jah, selline omadus võib osad eemale peletada, kes seostavad seda hingelise külmuse, mittehoolivuse ja eemalehoidvusega ning usuvad, et sa muutud emotsioonituks olendiks, kes ei tunne enam viha, kurbust ega õnne. See on aga tõest kaugel.
Emotsionaalselt iseseisev inimene tunneb loomulikult kõike, mida teisedki, aga tema tundeelu mõjutab suures osas läbisaamine endaga, mitte puhtalt välised kiitused ja laitused. See vähendab omakorda väsitavat ja negatiivset mõttemüra peas, jättes ruumi tähelepanelikkusele enda, teiste ja kogu maailma vastu.
Isiklikult pean ma veidraks, et meie ühiskonnas on nii suur tähtsus sellel, et kas sul on keegi ja kui „pandav” sa üldse oled – selle asemel, et keskenduda sellele, kas oled sisimas õnnelik. Suhe on kui staatusesümbol, mis märgib seda, et sa oled väärtuslik. Kes on vallaline, sellel peab kindlasti midagi viga olema.
Selline üldlevinud hoiak viib paraku selleni, et meie enesehinnang hakkab suuresti sõltuma meie edust kohtingurindel. Surve on eriti tugev moodsate vahendite tõttu, mis meile kogu aeg nii palju võimalusi ja edulugusid ette serveerivad – kohtinguteenused, sotsiaalmeedia, tavaline meedia. „Sa pead partneri leidma, sa oled juba aasta otsa üksi!”, „Leia keegi kohe nüüd, mida sa ootad?!” jne.
Soovitan see surve õlgadelt heita ja süübida endasse. Aeg pole kunagi õige, kui sa pole oma sisimas suhteks valmis. Ja sa võid suhteteenuste ajastul alati rohkem huvitavaid suhtekandidaate leida. Nii et hinga sügavalt sisse ja võta rahulikumalt. sa ei jää millestki ilma, kui ise suhteks valmis oled.
Elu ei koosne ainult kaaslase otsimisest. Veeda aega iseenda tundmaõppimiseks – kes sa tegelikult oled ja mida naudid, kui ühiskondlik surve kaob. Veeda aega ka inimestega enda ümber, ja õpi ka neid paremini tundma. Keskendu sellele, mis sind huvitab ja õnnelikumaks muudab.
Kui sa suhte leidmisele või hoidmisele nii suurt tähtsust ei sea, on kergem ka ühel hetkel selleks küps olla – ja mõista, et ootamine oli tulemust väärt.