Mõtisklus ...
Sa oled autentne: ma tajusin seda kohe tutvudes. Sa ei tundunud lihtsalt sarmikas, vaid aus, avatud ja lahke. Sa ei mänginud mänge, vaid lihtsalt väljendasid ehedalt seda, kes olid ja kuidas selliseks kujunesid. Avasime endid üksteisele kui võrdsed, mõlemad sooviga harjutada haavatav olemise kunsti.
Miski südames ütles kohe: teda võid usaldada. Minu kaine meel muidugi kahtles selles tões ning pani ka sinu sõnu kahtluse alla. Kaine meel ei osanud kohe ruttu osutada, mida konkreetset sinu puhul süda nii usaldusväärseks pidas. Peagi selgus, et su lubadused ja teod sobisid kokku. Kui sa juba midagi väitsid, siis su teod kinnitasid seda.
Aeg läks edasi ja eri väljakutsed panid meie suhte proovile, nagu suhete puhul ikka. Hakkasin kahtlema, kas pole sind ehk liiga rutakalt usaldama hakanud – äkki olin naiivne olnud või koguni petta saanud? Paranoia imbus mõtetesse ja sünnitas mu peas lugusid, mida ei osanud enam kinnitada ega ka ümber lükata. Kahtlesin oma kõhutundes ja jätsin meid ebaausa valiku ette: kas valida ainult oma tõde või meie ühiselt loodud tõde. Justkui mõlema jaoks poleks ruumi olnud.
Meenutasin hoolega kõiki kordi, kui armsam oli minevikus petnud – valetanud, näidanud end teisiti kui ta oli. Sain aru, et iga kord sai see võimalikuks minu enda valiku tõttu. Olin teadlikult valinud tõe mittenägemise, oma kõhutunde mitteusaldamise… kuni oli hilja õigele rajale püsima jääda.
On tõsi, et iga väljakutse meie suhtele meelitas südame ümber kaitsevalli püstitama. Seostama haavatavust kindla haigetsaamisega, lähedust valuga. Aga selline mõtlemine tekib algupäraselt hoopis ühest teisest haavast – millestki, mida oleme iseendi sees tähelepanuta jätnud. See haav sügavneb iga kord, kui me ei usalda oma sisemist tarkust.
Seega oli mul sinu usaldamisega raskusi, sest ma ei usaldanud iseend. Kahtlesin oma intuitsiooni puhtuses – võimes kuulda häirekella, kui miskit on valesti või püüab tähelepanu saada.
Ma kahtlesin sinus, sest olin kaotanud oma võime südame häält järgida. Selle asemel olin leppinud ohvrimentaliteediga, et küllap lähedus toob alati valu, ilma enda rolli sells arvesse võtmata. Ma ei õigusta sellega sulle löödud haavu, vaid võtan vastutuse selle eest, et olen olnud minevikukogemuste tõttu liiga arg alati tõe otsimiseks.
Kas seisad minu kõrval, kui ma harjutan sinu usaldamist esmalt enda usaldamaõppimise teel? Kas aktsepteerid ka minu tõdesid, kui teen oma südames ruumi sinu tõdedele? Kas me võime üksteise poole sammuda ja keskel kokku saada, leppides nii sellega, kus meie tõed on sarnased kui ka sellega, kus need erinevad?
Ma usaldan sind. Sügaval sisimas tean, et see on nii. Varasemad pettumused panevad sind isegi tugevamalt, pimedamalt usaldama. Ma usaldan sind hinge põhjast, mitte varasema kahtlemise tõttu, vaid sellele vaatamata.
Nüüd on vaja veel seda usaldust iseenda jaoks tugevdada – mitte tõtata igal juhul kohe halba või isegi halvimat arvama. Ma palun su kannatlikkust sel rajal, et mitte enam tõele selga pöörata ja südame häält karta.
Ma usaldan sind, ma tõesti usaldan, aga anna mulle aega seda usaldust tugevdada, õppides alguses sügaval sisimas ennast usaldama.
Ole kohal ja leia õige kaaslane. Tutvumiseks liitu tasuta siin
Registreerimine ja ankeedi lisamine on tasuta. Oled leitav ja saad ise otsida. Põhjalikumad teenused on meil siiski tasulised. Ise otsustad kui aktiivselt soovid tutvumises kaasa lüüa.
