Mõtisklus ...
Mu telefon heliseb. Ühe korra. Panen raamatu käest ja püüan seda vastu võtta. Ekraanile ilmus nimi, aga enne kui jõuan kõne vastu võtta, lõpetab helistaja selle. Vastamata kõne.
Helistaja nimi on tuttav. See on inimene, kellele mõeldes mulle liblikad kõhtu tekivad ja peas igasugused tobedad fantaasiad jooksma hakkavad. Ma istun, telefon käes. Ei oskagi kohe reageerida – kas helistaks tagasi või ootaks, kuni ta uuesti helistab? Või mis siis saab, kui mõlemad korraga teisele helistavad ning mõlemale tundub, et teine on kinni ja siis me ei räägigi ülejäänud päeva jooksul?
Hetk peatub. Ma vaatan ringi. Maailma, mis minu ümber edasi elab. Ja ma mõtlen, kuidas armastus on üks keeruline asi.
Kuidas me üldse teame, et oleme armastuse leidnud? Kuidas teame, et sellel isikul on tõelist potentsiaali ja ta ei soovi mänge mängida – või ta pole lihtsalt üksildane – või ta ei püüa kellestki üle saada midagi uut alustades – või tal pole lihtsalt igav? Või veel hullem: kuidas teada, et mul endal on tõsi taga?
Kuidas kindlaks teha, et alustame temaga samalt leheküljelt? Kuidas muretsemine lõpetada ja lihtsalt elama hakata? Ja mis siis, kui kõik ebaõnnestub?
Ma vaatan minu läheduses pargipingil kudistavad noori ja kadestan neid. Armastus paneb neid vähemalt hetkeks kõike ümbritsevat unustama. Nad limpsivad üksteise huultelt jäätist ja ei hooli üldse, kes näeb ja mida arvab ja mida tulevik toob. Ilus ja samas hirmutav, eks?
Armumine muudab teise inimese meie kõrval ülitähtsaks. Hädavajalikuks. Me hakkame tema tähelepanu ja häid tundeid tahtma, sest ilma selleta on elust nagu tükk puudu. Me tahame olla tahetud, armastatud ja vajatud. Inimestevaheline side on see määre, mis elu talutavaks teeb.
Vaatan uuesti oma telefoni. Midagi pole vahepeal juhtunud. Kaks minutit on möödas, aga ta pole uuesti helistanud. Helistan talle ise ja hoian hinge kinni. Pagan. Kõne läheb postkasti. Mõtlen, et võiks talle SMSi saata… aga ma enne juba saatsin ega taha klammerduv näida.
Kas see pole armuasjades tüüpiline olukord? Me tahame alati liiga palju või liiga vähe. Ja kumbki variant ei tundu rahuldav.
Panen telefoni ära ja hakkan uuesti raamatut lugema. See räägib suhetest, aga tegelikult hoopis kõigest muust peale suhete. See mulle selle raamatu juures kõige rohkem meeldibki.
Mitmetähenduslikkus sobib minusugusele, kes kaldub alati üle mõtlema.
Vaatan nüüd vanapaari ühel kaugemal pargipingil. Mees hoiab proual kätt ümber õlgade ja hakkab talle midagi raamatust ette lugema. Aeglaselt, aga hoolikalt. Proua kuulab ja silitab kergelt seda kätt õlgade ümber. See vaatepilt on kaunis. Üks armastab teist nii väga, et tahab temaga kõike jagada. Kasvõi rida raamatust, mis pargis kaasas.
Ma kaalun, et kas see vanapaar on kunagi oma või üksteise armastuses kahelnud. Näiteks pärast sõda või laste saamist. Kas nad istusid lõunalauas, sügaval oma mõtetes ja teineteisest nii kaugel, vohmisid toitu ja unistasid millestki paremast? Kellestki, kes paremini mõistaks, rohkem armastaks…?
Aga siin nad igatahes nüüd on. Aastaid hiljem. Läbi raskuste ja rõõmude, endiselt maailmale näitamas, et armastus on olemas. Vähemalt nii mulle kui kõrvalvaatajale näib.
Kuidas sa tead, et keegi lihtsalt sobiks sulle? Kuidas sa tema plaanides võid kindel olla? Mis kinnitab, et ta minema ei jaluta, kui raskeks läheb? Kuidas sa tead, et ta pool sajandit hiljem sinuga pargis tahab istuda, käsi ümber õlgade, ja kuulata, kui sa talle näiteks leheküljelt 126 midagi ette loed?
Kuidas teada, kas peaksid veel helistama, kui teine kohe ei vasta? Äkki sa oled liiga pealetükkiv- Või äkki sa pole seda piisavalt, kui uuesti ei ürita. Ja kui suhe edasi areneb, siis kuidas teada, et tasub tõesti end lähemalt siduda?
Kuidas üldse keegi teab, mis armastus on või milliseks see muutuda võib? Või kas see lõpuks ikka haiget tegema ei hakka?
Ega ei teagi. Aga see ongi armastuse juures see kõige ilusam osa. Sa alistud sellele ja lased end vabalangusesse. Ei hoia kinni. Lootes parimat.
Ja millalgi langemise ajal muutub armastuse tähendus korraga selgeks.