Mõtisklus ...
Pika aja vältel uskusin ma seda, et lõpenud suhet ei saa täielikult selja taha jätta, kui seda läbi ei tööta, lõpetust ja katarsist (hingeline puhastumine) ei püüdle. Mitte, et selleni jõudmine oleks lihtne – vahel jõuab, vahel mitte. Kui see aga ebaõnnestub, siis jäi minevik painama.
Nüüd aga olen vanemaks ja targemaks saanud, palju kogemusi omandanud, ja leian, et mu vaatenurk on muutunud. Ma pole enam kindel, et mis see lõpetatus üldse on. Kuidas ma tean, et see on käes? Miks selle püüdmine üldse tähtis on? Mida see tooma peaks?
Õnnetu lõpu läbitöötamine ei muuda ju midagi. Aeg ei keri enda tagasi. Valusad asjad, mida mõlemad ütlesid ja tegid, ei hüppa suhu tagasi ega muutu tühiseks. Vastutus ebaõnnestunud suhte eest ei vähene, ka ei too see kaasa võimalust uuesti proovida.
Kas sa siis vajad lõpetust või mitte? Sõltub suuresti, kuidas seda defineerida. Mis su peidetud motiiv on? Kas tahad eksiga kokku saada ja „asja arutada“ selleks, et teda taas näha? Miks me otsime lõpetust üleüldse kellegi teise osalusel?
Võib-olla on edasiliikumiseks vaja ainult endale tunnistada, et suhe on läbi ja peab seljataha jääma? See, kas liigud edasi ja lased minevikul minevikku jääda, sõltub ainult sinust endast, mitte kellestki teisest.
Hiljutine õnnetu armastus jättis minusse sügava kibedustunde. Ma lasin sel tundel end täielikult matta ja muutusin inimeste vastu õelaks ja vaenulikus. Mingi hetk hakkasin ma muidugi soovima võimalust edasi liikuda. Aga esmalt pidin endale tunnistama, et suhe lõppes inetult ja nii mina kui ka kaaslane käitusime viisil, mida selge peaga endile ei lubaks. Leidsin, et ta oli nii argpükslik ja uskumatult isekas, et seda ei saa niisama lihtsalt minna lasta, aga samas puudus võimalus neid temaga läbi töötada. Ja loomulikult hakkas selline pagas mind koormama, mu energiat röövima.
Nii et kas üldse peab selle kallal töötama? Ehk piisab sellest, et tunnistad endale, et milline olukord on ja siis lased sellest lahti.
Mõned inimesed ei sobi kokku ja hakkavad üksteist vastastikku mürgitama. Aga olgu suhe nii õnnetu kui tahes, asja läbitöötamist ei saa vaadata kui imeravimit, mis imeväel kõik korda teeb.
Milleks end haletseda? Sa polnud ainuke, kes midagi kaotas. Su kaaslane kaotas samuti kedagi, inimese, kes temast hoolis. Sina pigem võitsid – kogemuse, mida tulevikus kasutada, et sarnaseid olukordi vältida või kergemini üle elada.
Sa oled tugev ja saad sellega hakkama. Aga sa pead seda endal lubama tugev olla.