Kes meist poleks säärases ebameeldivas olukorras viibinud: ta meeldib sulle kreisipööra ja kuigi te saate igati hästi läbi, ei paista see tunne olevat vastastikune. Ugh!
Jah, ta on igati viisakas ja avatud, tal ei paista olevat midagi su seltskonna vastu, füüsilise kontakti vastu ka mitte. Aga sa ei tunneta õhus teie vahel seda sõnadesse panematut fluidumit, ei märka sädet ta silmades, mis julgustaks otse lähenema.
Jah, tihti on võimalus mingi ühine tuttav või sõber luurele saata, et ta ääri-veeri päriks, et kas teie vahel on midagi, tõmme olla ju kõigile näha.
Paraku on elu näidanud, et kui meeldimine on nähtav ja mõlemad on vallalised, aga asjad ei liigu suurema kehalise ja vaimse läheduse suunas, siis on sellel hea põhjus. Ja see hea põhjus on, et tema jaoks jääb midagi puudu.
Kui siiski mingi otsustav samm teha, kuuleb tõrkuvalt osapoolelt tõenäoliselt kohmetut äraütlemist stiilis „olen meelitatud, aga ei otsi praegu suhet / ei taha meie toredat sõprust rikkuda / tunnen, et ei ole valmis end praegu siduma”… või midagi sarnast.
Ära peta end ja vaata tõele näkku: ta pole lihtsalt piisavalt huvitatud, aga tal on ebamugav seda otse näkku öelda ja sind kurvaks teha. Keegi ei põe sõpruse rikkumise või vabaduse kaotamise pärast, kui oskab sind nähes ainult sinu puudutamisest ja suudlemisest mõelda.
Siin on ainult üks reegel: ära hakka end innukamalt peale suruma. Inimesed tunnetavad liigset üritamist ebateadlikult ning tunnevad veel suuremat soovi sõrad vastu suruda ja oma algse otsuse juurde jääda.
Isegi spirituaalsest vaatenurgast ei saa selline asi toimida. Sinu maailm on sinu peegelpilt, kui sa mõtled/tunned/räägid, et sul pole midagi, siis elu ka peegeldab seda puudust (ehk siis oled ilma ja kõik).
On sellised erijuhtumid, kus „sõbratsoonist” õnnestub põgeneda spontaanse ja tõenäoliselt lühida armusuhte vormis (see võib piirduda joogise suudlemisega suveööl baari ees vms). Paraku see ei muuda enamasti tõsiasja, et tal on sinu vastu mingi tõrge või huvipuudus.
Kui sa tõesti meeldid kellelegi, siis on see tavaliselt ilmne. Ta otsib su lähedust, kehalist kontakti, võimalusi koos aega veeta, pöörab end suheldes sinu poole, naerab palju jne. Kindluse mõttes võid ju mõnelt, kes teid koos näinud, üle küsida, et mis mulje talle jäi.
Ehk on ta liiga arg, et ise läheneda? Kontrolli seda lihtsal viisil. Käitu sõbralikult ja näita temasse soosivat suhtumist selgelt välja (naeratused, kerged puudutused). On väga tõenäoline, et ta muutub peagi julgemaks ja „reedab” oma kavatsused. Inimloomuses on püüda seda, mida inimene tahab – seda impulssi on raske alla suruda, eriti kui tundub, et jahti saadaks edu.
„Sõbratsoonist” on raske välja murda või põgeneda, aga see pole ka võimatu. Siin pole kasu sellest, kui püüad talle meeldimahakkamiseks võimalikult palju aega ja energiat kulutada.
Sinu parim šanss ongi jääda iseseisvaks ja mitte kulutada end inimesele, kes ei oska seda hinnata. Just selline sisemine leppimine võib viia tema meelemuutuseni. Ja kui ei viigi, siis noh – sa pääsed ühest ebarahuldavast ja tõenäoliselt lühiajalisest suhtest.
Miks ta sind siis ei taha? Võib-olla on ajastus vale või ta ei pea teid omavahel sobivaks. Mis vahet seal on? Selge on see, et tema otsus on tehtud ja seda ei muuda sinupoolne võimalikult meeldiv olemine.
Ainuke suhe, millele tasub alati keskenduda ja millest mitte loobuda, on suhe endaga. Keskendu selle inimese tundmaõppimisele, kes sina oled, kõigi oma tugevuste ja nõrkustega. Enese väärtustamine algab endast, mitte välistest asjadest nagu teiste heakskiit. Kui saavutad enese heakskiidu, võib järgneda ka teiste oma.