Kuidas üle saada purunenud sõprusest?

Kas oled mõelnud, et sõprussuhted on armusuhetest isegi nõudlikumad, kuigi võiks eeldada, et kohustusi ja piiranguid on vähem ning vabadusi rohkem?

Sõprus- ja armusuhe on põhiosas täitsa sarnased. Nagu oma partnerilt, eeldame healt sõbralt teatud omadusi, kusjuures tihti isegi tugevamalt või sügavamalt väljendatuna – et saame teda usaldada, talle toetuda, talle kindlad olla. Et ta seisab raskeimatel aegadel kindlalt meie kõrval ega esita selleks tingimusi.

Sellisel viisil võime oma sõprussuhteid (või ootusi neile) kirjeldada, aga nagu armusuhtes, pole miski kunagi garanteeritud – ja mis hullem, kõik hea võib ruttu ja ootamatult kaduda. Või siis ajaga tuhmuda.

Armusuhe ja sõprus pakuvad sarnast õppetundi – elus pole midagi kindlat ja liigsed eeldused võivad viia pettumuseni. Kõigil pole suurt südant ja kõigi võime pühenduda pole sama tugev. Sõber võib hetkega sinu suhtes ümber mõelda või ka lihtsalt seletamatult haihtuda, justnagu seniolnu ei tähendanud midagi.

Ühel päeval otsustab, et kuulud tema ellu, teisel päeval ei taha sellest enam midagi kuulda. Või näitab oma tegudega, et ei hinda seda sõprust sugugi nii kõrgelt nagu on rääkinud. Või lihtsalt pöörab sulle selja või petab usaldust.

Sõprusel on meie isiklikule arengule sama tugev mõju kui armusuhtel. Sõbra olemasolu rikastab nii meie elu kui ka isiksust, defineerib meid kuidagi nii enda kui ka teiste jaoks, võib innustada end muutma ja paremaks inimeseks saama.

Mida lähedasem sõber, seda rohkem me kohtleme teda kui armsamat. Milline oled armusuhtes, selline ka sõbraga: domineeriv või passiivne, kinnine või avatud, lahke või „küüsi enda poole” hoidev, armastav või kiuslik…

Jah, armu- ja sõprussuhted on vägagi sarnased, aga suhtenõu jagatakse ikka eelkõige esimese kohta, eriti mis puudutab selle (äkilist) lõppu. Aga sõbra lahkumine võib samamoodi südame murda, teda pikaks ajaks – isegi kogu eluks – taga igatsema jätta… Kõik need ühised plaanid, lemmiklaulud, mälestused, naljad ja manerismid, toredad koos veedetud ajad. Või ka jagatud mured, pisarad, raskused.

Nagu suhete puhul ikka, ei maksa eeldada, et sõbra eemaldumine või kadumine toimub selgel moel. Asju ei räägita sirgeks, me ei pruugi kunagi teada saadagi, miks sõprus murenes. Me ei pruugi uskudagi, et ta niimoodi alt vedas ja reetis, ega suuta seetõttu lahti lasta. Võime isegi kahtlema hakata, et kas see sõprus oli üldse nii tugev ja hea nagu seni kujutlesime.

Ses olukorras saab anda ainult ühe nõuanne: tööta asi läbi enda vaatenurgast. Ära keskendu sõpruse lagunemise põhjustele või kes rohkem süüdi oli või kuidas ei suutnud selle juhtumist ette näha.

Tähtsaid küsimusi on vaid üks: kas sa ise olid nii hea sõber kui too isik / teie sõprus vääris? Rahu ja võimaluse edasi liikuda võib tuua vaid teadmine, et sa olid täpselt nii hea sõber nagu endale soovid. Seejärel aga nii endale kui ka talle andestamine nende puudujääkide eest, mis teil mõlemal sõpradena olid, sest keegi pole täiuslik.

Nagu armusuhte puhul, peame leppima ka mõttega, et sellist tugevat sidet teise inimesega ei pruugi elus enam ette tulla… küll aga on maailmas palju inimesi, kellele võiks ära kuluda just sellised head omadused, mida sina kui sõber esindad.