Ma armastan sind keeltes, mida sa ei mõista

Mõtisklus ...

Sinuga tutvumine oli kuidagi… teadvust laiendav ja silmiavav. Enne seda ma olin omadega täitsa mõistlikus punktis. Ma teadsin, et olen. Jalad kenasti maas, mõtted tööle ja õpingutele suunatud… aga siis tulid mu ellu sina.

Ma tunnistan, ma kõhklesin. Ma ei tahtnud mugavalt koduselt pinnalt lahkuda ja alustada teekonda maale, millest polnud varem kuulnudki. Ma ei ava end kergesti ega taha oma mugavustsoonist välja tulla. No vähemalt ma arvasin nii. Ja siis – pärast sinuga tutvumist – ei tahtnud ma enam muud kui lennukisse hüpata ja sõita kuhu iganes, kus sina juba ees ootad.

See on täiesti pöörane. Meist ei saa ju kunagi „meid”. Mina tean, sina ka tead seda. See teadmine ei lase sul rahulikult töötada ja mul rahulikult magada – me oleme oma telefonide külge kleebitud, et omavahel vestelda ja kõigest sellest paremini aru saada. Ja see on irooniline, sest tehnoloogia kaudu suhtlemine tekitab rohkem möödarääkimisi kui asi vahel väärt on.

Sa ütled, et armastad mind ega taha mulle haiget teha. Aga mina saan sellest kuidagi nihkega aru. Ma ütlen, et armastan sind ja tahan sinuga koos olla sellest hoolimata, milliseid ohverdusi see mu ellu tooks. Sellest ei paista omakorda sina aru saavat, sest selgus sünnib kõige paremini teineteise lähedal, käsi käes.

Meil ei lase „meie” olla nii paljud tegurid. Minu jaoks isiklikult on raskeim keeleprobleem. Minu armastuse keel hõlmab kirjutamist. Võiksin kirjutada sulle meetrite kaupa sõnumeid, kus ütlen, et sind armastan ning see tekitab ärevust, kui ma sinuni ei ulatu. Aga sina ei mõista seda. Su armastuse keel on teistsugune. Aga sa püüad mõista. Sa lihtsalt loed mu saadetut üle ja üle, et kasvõi natuke mõista seda piina, mis mu südames valitseb.

Ma armastan sind. Ma ei tea, kuidas. Ega miks. Ja igaüks, kes mind lähemalt tunnneb, et see kõlab hullumeelselt. Et see poleks pidanud, poleks saanud juhtuda. Ma ei käitu tavaliselt nii hoolimatult ja rumalalt. Ja ometi ma olen nüüd siin, et öelda sulle sõnu, mida mõisteakse igas maailma keeles: ma armastan sind.

Ma armastan sind keeltes, mida sa ei mõista. Sa armastad mind pragmaatilises keeles, millest ma väga tahaksin aru saada. Ma armastan sind kaugemale kui maailmajaod ulatuvad, sina mind üle ajavööndite, mis meid lahutavad.

Meid seob siiski üks asi. Me – jah, „meie” – vaevleme selle armastuse käes koos. Armastus vastu mõistlikke ootusi, teadmine, et see võibki jääda koosnema vaid valust, mida tekitavad vahemaa ja pidev igatsemine. Aga me armastame ikka, sest teame, et kõike seda kompenseeriks üks selgushetk – see, kui saame lõpuks teineteisele silma vaadata ja tunnistada seal samasuguseid tundeid nagu enda põues.

Ma armastan sind ja sina mind. Võib-olla sellest piisab, et meid eraldatavatest teguritest üle saada? Võib-olla see viib meid kunagi taas kokku, nii et sinust ja minust saab lõpuks ikkagi „meie”?