Ma ei julge näidata, kui väga sa mulle meeldid

Mõtisklus ...

Sa meeldid mulle. Sa tead, et meeldid mulle, aga vaevalt sa oskad arvata, kui väga. Ma ei julge seda välja öelda, kuigi muust ei tahakski rääkida, kui sind näen.

Kui esimest korda kohtusime, olin sinust täiesti nõiutud. Tuulest viidud nagu vanasti öeldi – nagu maja, mille orkaan ära kannab. Tahtsin sind kohe ja ei pettunud ka siis, kui sain sind lähemalt tundma õppida.

Ma ei pettunud, vaid armusin. Kõvasti. Kõvemini kui eales enne. Mul pole aimugi, kuidas või miks see nii läks, aga ma ei peagi vajalikuks selgitada. Ma ei tahagi täpselt teada. Tahan seda tunnet enda sees hoida.

Aga sa oled nii… keeruline. Mind lausa häirib, kuidas ma kogu aeg sinu peale mõtlen – kuigi ma tean, et sa minu peale ei mõtle.

Ma ei suuda sinus huvi üleval hoida, ma ei suuda öelda, mida sinu vastu tunnen… ja ma pole isegi kindel, et suudaksin sind õnnelikuks teha. Ma tunnen end lausa halvasti, kui mõtlen, kui väga ma sind tahan. Ma pole kunagi kedagi rohkem tahtnud.

Sa meenutad mulle taevast: nii ilus, nii kättesaamatu. Sa muudad maailma värvilisemaks kui ruumi astud. Ma näen, et sul on suur süda, mis on tähtis – mu eksil polnud vist üldse südant. Ma armastan sinu juures põhimõtteliselt kõike. Mul on sinuga sügavam side kui kellegi teisega, aga ma ei suuda sind enda lähedal hoida.

Ma olen väsinud sinult nii palju ootamast, ja samas alati halvimat eeldamast. Ma olen väsinud, et mul on hirm, ja ma arvan, et just see takistab mul end sinu ees väljendamast.

Aga ma loodan, et ühel hetkel see muutub. Ma ütlen välja, mida sinu suhtes tunnen, ja äkki sina tunned sama. Seni pean lihtsalt veenma oma varju, et olen keegi, kellel tasub järel käia.

Ikka Sinu,
Sinu väsinud, segaduses, aga lootusrikas suurim austaja