Mõtisklus ...
Ma ei mõista, miks sa alati just siis taas välja ilmud, kui ma olen just end kokku võtnud ja valmis edasi liikuma. Miks ma pean sinu unustamiseks nii pika teekonna läbima, et lõpuks miskipärast taas sinu otsa komistada.
Ma ei mõista, miks universum laseb sul ühel või teisel viisil aina mu ellu naasta, kui sa pole minu jaoks õige. Ma ei mõista, miks meile meeldivad endiselt samad asjad, miks meil on samad sõbrad ja huvid.
Kas me ei nõustunud, et oleme erinevad ega sobi kokku? Kas me ei veennud endid ja üksteist, et meie mõlema jaoks leidub kuskil keegi parem?
Me mõlemad usume, et kui miski on õige ja hea, siis ei tohiks sellega kaasneda vastakaid signaale ning märgid peaksid olema selged ja üheselt mõistetavad. Aga miskipärast signaalid ja märgid ei ilmu või ei sobi kellegi teisega peale sinu.
Ma ei mõista enam, mis meile määratud on. Miks me ütleme, et meie lugu on läbi, kui ikka ja jälle selle raamatu taas avame? Universum ütleb, et liigu edasi ja unusta teda, aga toob siis meid taas kokku.
Kellegi teisega sellist olukorda ette pole tulnud. Kui ummikus olen, lasen alati universumil õige otsa kätte näidata, sest mul on selle tarkusesse usku, aga sinu puhul asi lihtsalt ei toimi.
Universum teab, mida mina ei tea, aga mis see on? Miks kõiksus teeb valiku sind aina mulle tagasi saata?
Ilmselt seletab kõike aeg, aga praegu pean lihtsalt edasi liikuma ja parimat lootma…