Ma ei taha lahkuda… aga ei oska jääda

Mõtisklus ...

Ma tahan oodata ja kannatlik olla, aga tunnen, et kannatus hakkab lõppema. Ootamine on vahel selge ajaraisk. Tihti ootame ju tühja, sest seda, mida ootame, pole isegi päriselt olemas.

Jah, ma olen kogemusest õppinud, et vahel on parem lahkuda kui paigale jääda. Lasta lahti, mitte klammerduda „peaaegu” ja „võib-olla” külge.

Jah, ühest küljest on õige, et mõni suhe vajab aega. Kui kiirustad, siis lõhud kõik ära. Aga samas… kui asi venib, siis kaob säde ära. Ma kohe ei oska siin õiget tasakaalu leida.

Ma tahan olla mõistev, aga vahel lihtsalt ei mõista. Miks inimene aega ei leia, kui ta hoolib? Miks ta midagi ette ei võta, kui ma meeldin? Miks ta ei pinguta, kui huvi on olemas? Selline vaikus ja ootele jäämine võivad peast segaseks ajada. Ma ei mõista, miks lihtsad asjad on kellelegi rasked, aga ma soovin samas empaatiavõimeline olla. Teise läbielamisi ongi raske mõista.

Ma tahan olla positiivne, aga ei tea, kuidas mitte isiklikult võtta. Ma pole hea teeskleja. Kui miski hinges kripeldab, siis ma ei saa varjata. Kui olukord on juba selline, et iga pisiasi torkab, siis ei saa tundetust teeselda. Kuidas ootused madalal hoida ja samas mitte halvimale mõelda? Ma ei oska vooluga kaasa minna, sest mõtlen üle.

Ma soovin kohale jääda, aga kergem oleks minema jalutada. Kergem on üksi. Isekalt enda ümber müür ehitada, et mitte rohkem haiget saada. Ma ei tunne, et oskan enam vapper olla.

Võib-olla saaksid sa mulle vaprust õpetada? Või pean oma kildudeks purunenud südame lihtsalt kokku liimima, et saaks selle jälle armastusele avada?

Praegu tean kindlalt vaid seda, et olen harjunud põgenema. Armastama eemalt ja juurdlema, et kas millestki üldse midagi tõelist välja kasvab…