Mõtisklus: ma otsin armastust… aga pole selleks valmis

Toimetaja kommentaar: veel üks „mõtisklus“ Amoremi ajaveebis, veel üks pealkiri, kus peitub sõna “armastus”. Sisu on aga kõike muud kui klišee. See kirjeldab midagi väga universaalset, mida oleme kõik kunagi tundnud, ja mõned tunnevad jätkuvalt. Äratundmist jätkub ka sellisele, kellele suhtesolemine üldse probleemi ei valmista.

Kes on aga lasknud end suhetest ja elust muserdada, võib seda lugedes meenutada, et milleks üksindus hea võib olla. See on nagu enese leidmise teekond juba lõppenud ja veel mitte alanud uue armastuse vahel. Üksildane rada, mille läbides on šanss kohata Kedagi Erilist.

***

Osa minust tahab lausa meeleheitlikult armastuseks valmis olla. Ma tahan leida inimese, kes oleks tõesti minu oma, minuga ühel lainel, minu kõrval. Kes tekitab tunde, et leidsin tähtsa tüki endast, mille kohta ma isegi ei teadnud, et otsin seda. Inimese, kelle juurde koju tahan pika päeva lõpus naasta.

Ma tahan inimest, kes ei pakuks lihtsalt seltskonda, vaid kelle kõrval kaoks mu üksindustunne. Kellega koos võiks olla mugav ja loomulik.

Aga ükspuha, mida ja palju ma tahan, ma pole isegi ligilähedaselt selleks valmis.

Ma võin mitme inimesega iga päev telefonis või arvuti ees tšättida ja see annab üksinduse eest ajutiselt üsna tõhusat lohutust. Ka Amoremi-st kohtingukaaslaste otsimine leevendab seda tühjust, mis mu sees on. Aga lõpuks pole kunagi pääsu nende üksildaste hetkede eest, mis kerkivad esile kohe, kui ma lõpetan ringisebimise ja ausalt endasse süübin. Päevade eest, kus mõtted kuidagi paigal ei püsi ja kõik vanad valud on taas üles kerkinud.

Ma tunnen vahel, et upun oma tunnetesse lausa ära. Kardan, et jäängi vallaliseks ja suren üksi. Ei loo kellegagi koos kodu, ei abiellu. Kardan, et keegi ei tahagi mind, ei nüüd, ei tulevikus. Et ma olen tegelikult väärtusetu.

Aga kõige hullematelgi momentidel tajun sisimas, et kellegagi koos olemine ei muudaks mind õnnelikuks inimeseks. Et suhe hakkaks peagi lämmatama ja piirama, tekitaks tunde, et vean alt nii ennast kui ka oma partnerit.

Tegelikult pole ükski mu suhe vabadust ja iseseisvust piiranud, vähemalt nii palju, et selle sisse lämbuda. Aga ma tunnen ikka, et pole valmis vajalikke ohverdusi tooma. Oma aega ja täielikku iseseisvust käest ära andma.

Mõte kellegi armastamisest on muidugi alati tore. Ja mõte, et armastus üldse eksisteerib, eriti, kui sellega kaasneb hea tugev suhe. Ka armastusromaanidel ja –filmidel pole viga, pulmadest ja südantlõhestavatest ballaadidest rääkimata. Ma armastan kõike, mis seostub armastamisega… aga ma ei armasta armastust ennast.

Võib juhtuda, et ühel hetkel taipan, et üksi ja iseseisev olemine on end minu jaoks täiesti ammendanud. Olen käinud kõikjal, kus tahtnud, ja teinud kõike, mida hing ihanud. Ja saan aru, et on aeg paikseks jääda.

See võib olla kümne aasta pärast – aga võib-olla hoopis nädala pärast. Kes teab? Küllap ma ise tean, kui selle õige inimesega kohtun, kes igasugused kahtlused hoobilt peast pühib. Sellised on olemas. Me kõik oleme nendega kohtunud.

Aga kohtumiseks on vaja valmis olla ja see üksildane rada oma peas esmalt läbi käia.