Kui keegi sinusse armub, sind enda lähedale ja oma südamesse lubab, siis ta märkab endas ootamatuid ja kummalisi muutusi, mida veel eile seal kindlasti polnud.
Ta märkab, et muusikal, mida ta igapäevaselt kuulab, on korraga nagu senisest sügavam tähendus. Tekib lausa selline nostalgiline tunne nagu läheks taas lapsepõlveradadele kõndima ja pannkooke sööma ja siis Tšehhi lõbustusparki.
Ta märkab, et sinuga koos olles on alati hea olla. Tegelikult pole tingimata vaja isegi füüsiliselt koos olla, see hea tunne tekib juba sulle sõnumi saatmisest või juhuslikust meenutusest, mida te hiljuti koos teinud olete.
Ta märkab, kuidas sa naerdes kihistad ja tema komplimente kuuldes näost roosakaks tõmbud. Kuidas su silmanurkadesse kortsud tekivad, kui naerad, ja kuidas tema süda sellepeale löögi vahele jätab.
Ta märkab ja on lausa heas mõttes häiritud lihtsast tõsiasjast, et isegi su saadetud väike tekstisõnum võib tema päeva kohe natuke kirkamaks muuta. Ta märkab, et mõtleb kogu aeg sinu peale – kuidas sul läheb, kellega koos oled, kus viibid.
Ta märkab, kuidas su silmad õhtuse restorani hämaruses säravad. Ta tahab sinust teistele rääkida, lausa igal võimalusel, koguni suvalistele tuttavatele. Ta märkab, et tema esimene ja viimane mõte iga päev on sinu kohta. Klišeeline, aga tõsi.
Kui aus olla, siis sa viibid tema mõtetes ka iga teise mõtte vahel. Ja sinust mõtlemise vahelduseks mõtleb ta sellest, kuidas sind järgmine kord kohtudes kuidagi rõõmustada või üllatada. Tal tekib soov kõrgemaid jõudusid tänada, et sinuga tuttavaks sai, isegi kui ta kõrgemaid jõude ei usu.
Ta märkab, et see, kuidas sa naeratades välja näed ja tunne, mida selle nägemine temas äratab, muudab igapäevased probleemid nii pisikeseks, et neid pole mõtet enam märkidagi.
Ta märkab seda kõike, püüab seda tagasi lükata, aga ei suuda. Sest ta on sinust lootusetult sisse võetud!