Me kõik tunneme vahel end suhetes ebakindlalt ja juurdleme, et kas oleme „piisavalt head“. Amoremi selgitab, miks sellise asja üle arutamine on asjatu.
Esiteks, mida „piisavalt hea“ üldse tähendab? Piisavalt tore kaaslane? Piisavalt tähelepanelik ja hooliv? Piisavalt õnnelik, metsik, vaimselt küps, elegantne? Sellist asja nagu „piisavalt“ pole tegelikult olemas ja selle täpset väärtust ei saaks nagunii paika panna. Sa lihtsalt oled selline nagu lubad endal olla. Mitte rohkem. Mitte vähem.
Aga mingil põhjusel on tekkinud ettekujutus, et meie kui elavad ja arenevad inimesed pole väärtuslikud juba iseenesest, vaid peame kõike head välja teenima: armastust, partnereid, enda ja teiste heakskiidu saamist, andestust tehtud vigade eest.
Meile tundub, et on olemas kindel standard, millele peame vastama, ideaal, milleni jõudma. Mõõdame enda tulemust selle saavutamisel üsna pidevalt ja leiame pahatihti, et ei suuda sihini jõuda. Aga ideaal ja standard ei eksisteeri iseenesest, vaid tekivad meie peas ja muutuvad jooksvalt.
See „piisavalt“ ei saabu kunagi. Iga partner ootab meilt midagi erinevat. Me ise ootame endilt pidevalt midagi erinevalt. Kui me kuulame pidevalt teiste tahtmisi ja soovitusi, kuidas olla küllalt hea, siis me ei saa kunagi end rahulikult tunda. Alati oleks vaja veel muutuda, areneda, pürgida.
Kui enesehinnang ja võime end armastada sõltub teistest inimestest või üldse välisest, siis me ei saagi rahu saavutada. Ei suuda meie sõnu „küllalt“ või „piisavalt“ täpselt defineerida, ei suuda teised ka. Lõpuks loeb vaid tunne rinnus, mis ütleb, et kas praegune elu on elamist väärt või mitte.
Ära karda olla „pooleli“. Sa pole robot, mis alati täpselt samamoodi tegutseb ja kindlale olukorrale samamoodi reageerib. See „pooleliolev“ sina, nagu sa täpselt oled, muudabki sind isikupäraseks ja huvitavaks.
Sa oled inimene. Sinus pole midagi liiga vähe, sinus on pigem alati liiga palju. Nii palju, et võid valida, mida kõigest enda juures kaasas kanda ja kasutada. Natuke siit, natuke sealt. Iga hetk on hetk valida, mida sa eluga teed ja mida isiksusena esindad.
Nii et lõpeta enda mõõtmine ja võrldemine. Ära püüa sundida end alati kindlal viisil käituma, mõtlema, otsustama. Ära soovi keegi teine olla või selleks muutuda lihtsalt, kuna keegi teine seda nõuab.
Kui sa tunned, et oled puudulik, ei suuda kunagi teistega samaväärtuslik olla ja tõelist armastust leida, meenuta: ideaal on väljamõeldud. Kui keegi sind hindab ja sinust hoolib, siis mitte selletõttu, et tundud talle täiuslik. Ikka selle tõttu, et sa tundud talle piisav.
Inimene, kes tõeliselt hoolib, ei püüa sind jõuga muuta ja sundida enda ootustele vastama. Ta ei taha panna sind tundma, et sinust ei piisa. Sa oled ja oled alati olnud unikaalne ja omanäoline. Liiga palju ja liiga vähe korraga, ja täpselt õiges koguses.