Mõtisklus: Sa pole kunagi tõeliselt armastanud

Sa pole kunagi kogenud sellist armastust, mis suudab elu muuta – ja keegi peale sinu ei saaks ka aru, peale inimese, kellega seda jagad.

Sa pole kunagi tõeliselt armastanud, mistõttu tõeline armastus paneks küsima, kas saaksid võimaluse seda enam kunagi üldse kogeda.

See armastus paneks sind kahtlema kõikides tunnetes, mida oled seni teiste inimeste vastu tundnud. Sest selleni jõudes poleks sa enam isegi kindel, kas sa oled varem armastuse lähedalgi olnud – või tundnud, et keegi sind tõeliselt armastab.

Senine elu on olnud kui lõputu armastuse otsimise nõiaring, mis lõpeb sellega, et sa pettud igaühes, kellega sinu teed üldse ristuvad.

Kui oled lahkuminekutest ja pettumustest üle saanud, leiad, et nad ikka polnud need õiged. See algne elevus ja sära, mida uue partneriga tutvudes tundsid, rõõm tema tundmaõppimisest, kadusid üsna ruttu. Kohtingul käimisest, küsimuste esitamisest ja nende vastamisest, uutest tutvustest ja eelmiste unustamisest – kõigest sellest sai rutiin.

Jah, muidugi, midagi sa ikka tundsid ka. Igaühega neist seostus unistusi ja soove. Mõnega kujutlesid end isegi pikaks ajaks kokku jäämas. Ja lahkuminek tegi alati haiget. Aga tõeline, sügav armastus – sa pole kindel. Üldine empaatia teise inimolendi suhtes – seda küll. Aga armastus?

Kaalud ka varianti, et võimalus tõeliselt armastamiseks jääb minevikku, juba aastatetagusesse aega. Ainuüksi mõte praegu – siin ja kohe – enda avamisest teisele inimesele tundub kaugena, kuigi pikas plaanis tahavad seda kõik. Aga kuigi armuda on kerge, on seda tunnet hoida miskipärast raske.

Äkki on armastus nagu maavara, mida jagub üsna pikaks ajaks, aga varud on siiski piiratud? Või äkki oled sa lihtsalt kibestunud ja peaksid keskenduma senikogetu oma peas läbitöötamisele, et millekski uueks aku täis laadida?

Öeldakse, et armastamiseks ei saa olla liiga noor või vana, sest kui sa tõeliselt armastad, siis on see alati suurim kogus armastust, mida oled üldse tundnud. Nii et võib-olla sa oled tõesti armastanud, aga sellest sai hiljem lihtsalt harjutuste seeria, kus on omad algus, kõrgpunkt ja langusperiood. Ja lõpuks jääd lihtsalt kildude keskele istuma, üritades südant tagasi kokku liimida ja teipida, et see kenasti koos püsiks.

Su süda ongi liimine, kokkuteibitud sasipundar, aga ikkagi jätkad sa armastuse otsimist, sest usud, et see on olemas ja tõeline. Sa suudad meenutada viimast korda, kui kedagi erilist kohtasid ja mis tunde ta sinus sisimas tekitas. Mäletad – olid elevil ega tahtnud teda teiste, eelnevatega võrrelda.

Aga nüüd? Kas tunned, et sinu ees on lihtsalt suur klaasanum nimelipikutega, millest suvajärjekorras suvalisi nimesid välja tõmbad? Lootuses, et järgmine on „piisavalt hea“? Südamele aeg-ajalt natuke liimi ja teipi lisades, kuni tuleb keegi, kes selle maagiliselt taas tükkidest kokku paneb?

Sa taipad, et polegi seni tõeliselt armastanud, kui astud kohe uue suhte alguses vaimses mõttes sammu tagasi ja mõtled, kas see tunne peakski selline olema, mida tema suhtes tunned. Midagi oleks justnagu puudu. Sa leiutad oma tunde selgitamiseks ja tema paremana või halvemana nägemiseks ettekäändeid ja põhjuseid. Ja hiljem, kui tahad suhet lõpetada, hakkad juurdlema, kas üldse midagi tundsid. Kas äkki pidanuks rohkem hoolima?

Vahel sa mõtled, kas elu poleks lihtsam, kui sa oleks jäänud selle „piisavalt hea“ inimesega kokku – kuigi see poleks olnud aus ei sinu ega selle teise isiku suhtes. Suhteid ei peaks alustama üksinduse peletamiseks, seksi saamiseks või selleks, et „tal pole ju häda midagi“.

Kas sa tõesti oled valmis juba suhte alguses tundma, et sa rohkemat ei saakski – või mõistatama, kas su elus võiks olla ka rohkem armastust?

Võib-olla see ongi põhjus, miks sa pole tõeliselt armastanud ja ikka ootad? Sest sa oled valmis ootama tõeliselt armastust täpselt nii kaua kui vaja?