Miks me otsime lähedust

Kui inimestelt küsida, mida nad lähedastelt suhetelt ootavad, siis osad ei viitsi üldse selle üle mõelda ja teised esitavad oma ootuste kohta päris pika nimekirja.

Aga tegelikult tahame kõik eelkõige üht: tunda, et me pole üksi.

Samas me teeme muidugi kõik selleks, et soovitut mitte saada. Kanname teiste hulgas viibides maske. Peidame kõike seda, mis meid inimlikuks ja ainulaadseks muudab. Häbeneme suurt osa sellest, mis on aidanud meil jõuda siia, kus täna oleme: vead, õppetunnid, armid. Inimesed, kellele oleme liiga teinud. Südamed, millel oleme trampinud ja seejärel minema jalutanud, kuigi oleksime pidanud paigale jääma.

Ja me tunneme kurbust ja valu. Ja kuidas veel! Aga me keeldume selle põhjuseid lähemalt uurimast. Me ei taha tunnistada, et meisse on kogunenud nii palju raskust nagu seda tegelikult on. Me ei taha seda teistega jagada, sest ei usu, et nad tõesti mõistaksid.

Me veename endid, et teine inimene ei suudaks mõista ja aktsepteerida kõike valgustkartvat, mis on meisse kogunenud. Et kellegil poleks aega kuulata ja kui ta üldse huvi tunneb, siis kohustustundest, mitte ehedast soovist suhestuda.

Nii et me anname lihtsalt varakult alla. Me ei püüa lähedasi sidemeid luua, sest kardame, et me tegelikult ei meeldiks teistele. Et teised ei mõistaks meie läbielamisi ja seda, mis ei lase meil õhtul muretult uinuda.

Aga me eksime. Kohe väga. Kõik teised on ka tundnud kaotusvalu, mis on nii sügav, et tungib lausa üdini. Kõigile teistele on ka miski nii haiget teinud, et nad ei pruugi sellest kunagi üle saada. Kõigis teistes leidub ka jutustamata lugusid, mis aina kuhjuvad ja raskemaks muutuvad, küsimusi, mida nad tahaksid esitada. Me pole üksi. Me lihtsalt pole.

See on suur ja irooniline paradoks. Me kõik otsime lähedust, aga väldime teistega silmsidet. Me otsime inimest, kes mõistaks, aga ei jää tema juurde piisavalt kauaks, et sügavama mõistmiseni jõuda. Püüame maailma veenda, et meiega on kõik korras, ja siis kurvastame, et maailma aktsepteerib meie valikut ega tõtta appi. See on põhjus, miks üksildus ja eraldatusetunne aina kasvavad. Me ise eemaldume teistest.

Ära kinnita endale sisimas, et teised ei saaks sinust aru. Maailm ainult ootab seda hetke, mil saaks sulle avaneda ja midagi praegusest paremat peegeldada. Inimesed tahavad end avada ja sind kuulata, su lähedal olla ja sügavamaid sidemeid luua. Me kõik vajame üksteist palju rohkem kui hetkel usume.