Ideaalset armastust ei eksisteeri. Ära kurvasta, et sa seda ei leia. Keegi ei leia. Selle asemel leiad sa kaaslase, kes tõesti näeb ja märkab sind. Kes otsib tee läbi või üle su kaitsemüüride, paludes jagada endast ka seda, mille oled maailma eest ära peitnud.
Ta näitab, et see on täiesti normaalne, kui inimese sees on nii lootust kui ka valu ja need pole alati ideaalses balansis. Ta aitab tasakaalus püsida või vähemalt seda püüelda, ta ei halvusta sind selle eest, kui sinu kurbus ja ebakindlus vahel esile kerkivad.
Ta ei kohku sinu mineviku eest tagasi. Ta hindab sind hetkedel, kui kujutad endast ilu ja täiuse etaloni, aga ka hetkedel, kui paljastad hambaid ja sisised.
Lühidalt, ta ei lahku, kui maski eest võtad. Maskid on meil kõigil, sest võimatu on jagada endast kohe ja korraga kõike, mis meie sisse mahub. Osa peab jääma tahes-tahtmata varju oma hetke ootama.
Sa ei leia ideaalset armastust, küll aga sellise, mis teid kaht tõesti ühendab. Seda pakkuv kaaslane ei pelga sinu sügavamat poolt, vaid sukeldub julgelt sellesse. Ta on huvitatud sellest, kuidas sa kujunesid selliseks, nagu sa oled.
Tekib tunne, et ta tõesti tuneb sind – ja nagu oleks tegelikult alati tundnud. Nagu sa oleks hingetasandil teda juba ammu oodanud. Nagu sa oleksid jõudnud hinge koju, selle osani endast, mida saab ära tunda ainult teises inimeses.
Sa ei leia täiuslikku armastust, küll aga sellise, mis meenutab, et headus on maailmas siiski olemas. See tekitab tunde, et keha täitub soojusega, mis jõuab hingeni välja. See õpib sinu kohta, võitleb su eest ja püsib su kõrval, kui tormiks kisub.
Selline armastus aitab meenutada, et armastus ei pea olema raske kanda ja armastada tähendab alati õrn ja avatud olla.
Sellist tunnet pakkuv kaaslane veenab sind, et sa polegi liiga palju palunud, vaid eelnevatel kaaslastel polnud vajalikku tingimata lihtsalt anda.
Tõeline armastus tõendab, et on täiesti normaalne olla inimene, kes otsib ainult südamega radu. Ja see heastab kõik need korrad, kui pidid kõhutunde alla suruma ja muganduma, et muljet avaldada kellelegi, kellele polnud isegi määratud su kõrvale jääda.
Tõeline armastus meenutab, et sa olidki tegelikult alati väärt, et teine inimene sind armastaks ja mõistaks. Et sa polnud kunagi liiga vähe või palju, vaid sind oli täpselt parajalt. Alati täpselt parajalt.