Ilmselt igaüks, kel suhtekogemust, oskab nimetada vähemalt ühe asja, mis suhtele halvasti mõjub. Huvitav oleks aga ka uurida, mida arvavad elukutselised suhteuurijad.
Selle artikli tarkused pärinevad Ameerika psühholoogilt nimega John Gottman, kes on lähisuhteid uurinud üle 40 aasta, eriti mis puudutab lahutuste põhjuseid ja abielude stabiilsuse aluseid.
Professor Gottman leiab, et lahkuminekuni viivad peamiselt neli tegurit. Need võib jagada aktiivseteks ja passiivseteks põhjusteks: ühelt poolt kaaslase kritiseerimine ja põlgamine, teisalt aina kaitseolekus olemine ja enda sulgemine partneri eest.
Mida rohkem suhtes neid omadusi leidub, seda tõenäoliselt paar ka lahku läheb. Vaatleme neid nelja punkti ka lähemalt.
Kaaslase kritiseerimine
Leidub ilmselt väga vähe inimesi, kes kunagi millegi või kellegi üle ei kaeble. Loomulikult saavad kriitikat ka meie kaaslased – eriti abielus olles.
Aga just üht kindlat tüüpi kritiseerimine on professori meelest eriti kahjulik. Selline, mis võtab sihiks kaaslase isiksuse. Näiteks: “Sa hilined pidevalt, sest sa ei hooli minust / ei austa mind”.
Keegi pole muidugi täiuslik, aga sellist tüüpi kriitika viitab, et teises on midagi kas puudu või lihtsalt väga valesti. Mida rohkem kritiseerida, seda kaugemale lõpuks kaaslase endast ajame.
Kriitika asemel võib teda teavitada sellest, mis mureks, pakkudes samas võimaliku lahenduse. Ära süüdista teda mitte hilisemises, vaid ütle näiteks “Sa oled hiljuti korduvalt hilinenud, äkki võin sulle enne helistada ja kohtumist meelde tuletada?”.
Kaaslase põlgamine
Gottman ütleb, et suhte tulevikule pole midagi hullemat kui kaaslase põlgamine. See võib väljenduda sarkastilistes märkustes, otse sõimamises, kaaslase imiteerimises või muudes žestides, mis näitavad, kui nõme ta on. Kuidas iganes see väljendub, tekib tal tunne, et sa ei väärtusta teda – halval juhul ka see, et ta polegi üldsegi midagi väärt.
Gottman väidab koguni, et pidev põlastamine mõjub halvasti ka enda tervisele – paarid, kes seda palju kasutavad, põevad tihemini nakkushaiguseid nagu külmetus ja gripp. Ilmselt võib tänapäeval siia arvata ka COVIDi?
Põlastamise asemel võiks pöörata tähelepanu positiivsele, mida kaaslase juures leiad. Ja kui ei leiagi midagi, siis tekib küsimus, miks te üldse koos olete.
Pidev kaitseolek
Pidev kaitsepositsioon väljendub muuhulgas aina uute ettekäänete otsimisega sellele, miks me nii või teisiti käitusime, eriti kui midagi untsu läks. Loomulikult tunneb vahel igaüks soovi end õigustada, aga mingi hetk on tajutav, kui inimene läheb sellega liiale või on üldse pidevalt pinges.
Veel hullem, kui enda õigustamine käib teise arvelt, näiteks “Muidugi polnud mul meeles poes käia, sa ju ei tuletanud meelde!”. Lähisuhtes inimesed, eriti kui nad koos olevad, peaks olema partnerid, mitte arvutama, kes rohkem vigu teeb.
Parem on oma vastutust tunnistada ja lahendus välja pakkuda, näiteks “Ahjaa, unustasin selle täitsa ära, panen selle nüüd endale kirja.”.
Enda sulgemine partneri eest
Oled õnnelik inimene, kui pole seda kunagi kogenud: kaaslane sulgub, ei suhtle enam ega vasta ka sinu püüetele suhtlemist elus hoida. Kui sa räägid, ta ei vasta ega halvemal juhul isegi ei näita mingil muul viisil, et kuulis ja sai aru. Ta ei ürita sind mõista ega sulle reageerida. Räägid nagu seinaga!
Selline totaalne sulgumine on tihti vastus sellele, kui inimese kallal pikemat aega eelnevat kolme võtet kasutada (kritiseerimine, põlastamine, kaitsespüsimine koos viidetega teise puudujääkidele). Sulgujale võib tunduda, et tal polegi enam midagi paremat teha, aga muidugi ei aita see tegelikult kuidagi probleeme lahendada.
John Gottman on avaldanud ka umbes 40 raamatut, neist osad kaasautorina. Kuulsaim teos temalt võib olla “Why Marriages Succeed or Fail” (1994). See pole eesti keeles ilmunud, aga tõlge oleks “Miks abielud õnnestuvad või läbi kukuvad”.