Milline peaks olema sinu armuelu? On üsna tõenäoline, et filmid on nägemust sellest omajagu moonutanud. Kas tuleb tuttav ette – käitu kindlal viisil, jää endale ustavaks ja sinu ellu saabub tõeline armastus, mis kõike ainult paremaks muudab. Või siis oled „inetu pardipoeg”, aga see õige inimene leiab su üles ja järgneb igavene õnnelik elu.
Ajaks, kui sinust täiskasvanu sai, on see ekraanilt sinu pähe kolinud film natuke realistlikumaks muutunud. Üks on jäänud aga samaks – lõpp on alati õnnelik.
Mida kauem elad ja rohkem koged, seda elulähedasemaks lugu su peas muutub. Lisandub draamat ja ootamatuid pöördeid, ootusärevust ja meeleheidet, aga ootus jääb samaks – lõpuks võid ikkagi rahule jääda.
Kui aga tahad elule realistlike ootustega vastu astuda, on aeg filmidest omandatud „tarkused” kõrvale heita ning vaadata otsa sellele, mis tegelikult toimub.
Esimene inimene, kelle vastu sul tõsised tunded on, ei pruugi osutuda ainsaks ja õigeks. Esimesele armastusele järgneb teisi, mõne jaoks veel päris palju teisi. Armastus saabub ellu väga erinevatel vormides ja pealtnäha täiesti suvalistel hetkedel. Iga armastus on erinev ega pruugi hästi su ülejäänud elu suurde mosaiiki sobituda.
Keeruline on isegi kindlaks teha, miks see ei sobi – vastuse leidmiseks võib kuluda aastaid. Vahepeal aga klammerdume millegi või kellegi külge ja küsime endalt „Kas see ongi see õige?” „Kas see peakski nii palju vaeva nõudma?” Aga kui tükk ikka mosaiiki ei sobi, no mida siis teha? Võid seda jõuga muuta, nii et sobima hakkaks, aga see ei tähenda siiski, et suur pilt lõpuks ilus välja näeb.
Igaüks, kellega tutvume, ei jää meie ellu igaveseks (või isegi pikemaks). Igaüks toob mingi õppetunni, mille ära õppides või milles läbi kukkudes on mõlemal vaba voli edasi liikuda. Murtud süda teeb haiget, aga sellest võib üle saada ja see annab kokkuvõttes väärtuslikke kogemusi. Sel viisil õpib nägema elu erinevaid varjundeid, mitte ainult pakse värve. Selgub näiteks, et teine inimene ei pruugi see kõige õigem olla, aga teie lugu pole kaugeltki ka võlts. Armastatud isikust ilmajäämine toob valu, aga vahel on see ka vajalik, et sind ummikust välja põrutada, uude eluetappi juhatada. Armastusel on eri tüüpe ja kestvusi.
Veel üks filmidest tuttav klišee on armastus esimesest silmapilgust. See on veel eriti veider. Armastada ei saa, kui teist inimest üldse ei tunne, küll aga saad iha armastusega segi ajada. Inimesed on keerulised olendid ja armastuseni jõudmiseks peame tundma õppima kõiksugu tema erinevaid tahke ja nurgakesi, olgu osad neist nii koledad, segipaisatud või jaburad kui tahes. Ja meie endi tahke ja nurgakesi, mis ainult tema seltsis esile kerkivad.
Kui kedagi esimest korda kohtad, siis kas arvad, et näed teda tervikuna? Kaugeltki mitte! Ta hakkab avanema alles siis, kui end mugavalt tunneb ja sind endale ligi lasta julgeb.
Su elu ei pea mingi filmi süžeed jäljendama. Näitlejad teevad ainult seda, mida nende ametit kirjeldav sõna ütleb – näitlevad. Armastus nõuab aega ja pühendumist, see ei sisalda ainult kõike head, mida ekraanil näeme. Kui kõik sujuks aina soodsalt ja sujuvalt, siis me ei oskaks seda isegi hinnata. Me vajame miinuseid, et näha plusse.
Iga raskus, mida edukalt läbime, muudab enda ja teiste mõistmist sügavamaks ja sisemist tarkust kindlamaks. Esialgu võib tunduda, et ummikusse jõudmine ja sealt välja rapsimine rikub ainult vooluga kaasaspüsimist ja muudab meid seega nõrgemaks, aga kokkuvõttes lisab see võimet teistega lähedasem olla.
Kui lõpetada oma elu võrdlemine filmidega – stsenaariumitega, mis pole tõelised –, siis tekib esmakordselt võimalus tõesti oma tee leida, mitte ämbrisse astuda.
Ära lepi võltside õnnelike lõppudega. Liiga palju on paare, kes hoiavad suhet käigus ainult seetõttu, et on seda juba väga kaua teinud. Koos veedetud aeg võibki pikk olla, aga suures plaanis on see ainult saareke suures elumeres. Ära kujuta ette, et sa elad filmis, kus kõik kulgeb tavaliselt ainult kas hästi või halvasti. Elu toob muutusi kogu aeg, ja inimesed muutuvad koos nendega.