Elus võib ette tulla rohkem kui üht tüüpi armastust. Millised need on ja millist tähtsust endas kannavad?
Armastus (ja suhted üldisemalt) on teema, millest inimene eales ei väsi. See on saatnud meid läbi ajaloo ega näita mingeid kadumise märke. Selles artiklis vaatleme armastust selle põhjal, kuidas see meid elu erinevatel arenguetappidel tabab ja mõjutab.
Esimene armastus jõuab meieni tavaliselt nooruses, siis kui isiksus alles areneb ja küpseb ning paljud pole veel õppinud oma emotsionaalse poolega (tunnetega) toime tulema.
Siin on rõhk tegelikult mitte vanusel, vaid sellel, et esimene armastus on midagi salapärast ja uut ning inimene pole selliseks kogemuseks valmis. Mõne asja jaoks ei saagi valmistuda, vaid seda saab ainult kogeda – ja sellest õppida. Või siis mitte õppida.
Esimest armastust võime seetõttu kogeda üsnagi idealiseeritud viisil, nagu ajakirjandus, filmid, raamatud ja teiste jutud on seda kujundanud. Seega on ka kerge uskuda, et see ongi see üks ja ainus ning midagi sellesarnast enam ei tule.
Paljud näevad selle tagajärjel kõvasti vaeva, et esimene armastus ikka ajale vastu peaks, isegi kui suhe tegelikult pigem halvasti mõjub. Selles etapis võib paljutki välja kannatada, sest suhe tundub pahatihti tähtsam kui see, kuidas end tegelikult tunned.
Paljude jaoks möödud esimene armastus samas ka suurt kurbust kaasa toomata. See elatakse läbi ning liigutakse enda arust vanema ja targemana parematele jahimaadele, kus kannatlikult ootamas... valus armastus.
Valus armastus ei tähenda tingimata halba suhet. Valusaks teeb selle, et armastusega kaasnevad valusad täiskasvanulikud tõdemused nagu: ideaalset partnerit ja suhet pole olemas, teist inimest tegelikult muuta ei saa, suhte hoidmiseks tuleb vaeva näha... ja lõpuks pead tunnistama, et südame häält ei saa jätta kuulamata, isegi kui see esmalt nii ihaldusväärsena tundunud inimese juurest minema viib.
Valusa armastuse etappi jõudnud inimene leiab endale tavaliselt sarnase partneri, nii et suhe võib koosneda suuresti pingete kuhjumisest ja väljaelamistest ning enam või vähem tõsistest kokkupõrgetest. Inimene paneb nendega toimetulemiseks mängu vahel lausa üllatava koguse energiat ja head tahet, sest pidevalt jälitab teda tunne, et kui natuke veel pingutada, saab ju asjad korda. (Mis võib ka muidugi tõsi olla.)
Valus armastus kestab, kuni inimene mõistab, et ta kulutab liiga palju energiat, kuidas suhet käigus olla, mitte ei mõtle, kas see on tingimata seda väärt. Sest oma soove ja vajadusi ei saa lõputult alla suruda või teisele kohale seada... või saab?
Küpseim ja tänuväärseim armastuse tüüp on tasane armastus. Miski pole maailmas igavene, nii et selle surmani kestmisele muidugi loota ei saa. Aga kui see on kohale jõudnud, siis püsib see ilma osalistelt suuremat vaeva nõudmata.
Tasane armastus saabub tavaliselt siis, kui seda ei oota, ja ka ootamatust kohast. Te kumbki ei pruugi osata seletadagi, miks teie suhe toimib – see lihtsalt püsib. Teil mõlemal on selle keskel küllaltki mugav ja puudub vajadus kaaslast või kogu suhet pidevalt millegi järgi vormida.
Te on muidugi erinevusi ja lahkarvamusi nagu kahe inimese vahel ikka, aga sellest hoolimata te ühildute ja suudate teineteist tasakaalustada.
Tasane armastus võib eelnevatest vormidest välja kasvada või ka tulla kohe „valmiskujul”. Te kumbki ei pruugi isegi osata seletada, miks kõik nii kenasti paika sobitub. Mõni asi selle juures poleks varem isegi hea suhte definitsiooni mahtunud...
Iga armusuhe, millest asja ei saanud, lõppes tõenäoliselt hea põhjusega (või isegi mitmega). Tasasel armastusel seevastu ei ole alati selget põhjust, miks see nii edukalt toimib – aga see toimib, ka siis, kui ei ürita seda kindlasse suunda juhtida!