Üksi on mõnikord nukker – kuidas sellest üle saada?

Pealtnäha tundub võimatu, et keegi aastal 2020 üldse end üksildasena tunda saaks. Üha enam inimesi kolib linnadesse, teistest eraldatud asupaiga valivad vähesed ja sealgi saab maailmaga suurepäraselt ühendust pidada interneti teel.

Internet on suhtlemist ja kaaslaste otsimist tõepoolest tundmatuseni muutnud. Vaata ekraanile – ja sealt vaatavad vastu sajad ja tuhanded (kui mitte rohkemgi) isikud, keda juba tunned või kellega on vähemalt üsna kerge suhtlust alustada. Eales varem pole nii kerge olnud tuttavaid leida ja neid lähemalt tundma õppida (kasvõi sotsiaalmeedias)...

Ja ometi tunnevad inimesed eraldatust ja üksildust. Nende arv justnagu kasvaks tõusujoones, kuigi tõenäoliselt on see teema lihtsalt rohkem meie kõigi tähelepanu keskmesse jõudnud. Kindel on aga üks: tunne, et sul on palju tuttavaid, aga vähe lähedasi, on suurem epideemia kui koroonaviirus.

Jah, arvuti või telefon võimaldab alustada suhtlemist väga paljude inimestega, aga kui paljud neist ajapikku sügavamaks ja tõsisemaks muutuvad? 

Võtame näiteks veebitutvused. Me oleme juba harjunud, et meres on lõputu hulk kala, nii et ei kuluta enamikul juhtudel kellegi peale palju aega, mõned sekundid või minutid ja siis liigume edasi. Kui keegi kohe muljet ei avalda, siis on tal väga raske seda ka hiljem saavutada, sest valikurohkus teeb raskeks üldse kedagi valida. Sa ju ei tea, mida see valik kaasa toob ja millised veel paremad valikud võivad ühele kindlaks jäädes tulemata jääda. Seni kuni keskendume enda otsingutes kvantideedile, ei leia me tõenäoliselt kunagi seda tõelist hingesugulast, kellega koos jagada elu ja rõõmsaid ühiseid hetki, kellega koos me ei tunneks end üksikuna või üksildaselt.

Jääb mulje, et digiajastu võimalusterohkusega üles kasvanud teismelised on pealiskaudsemad kui mõnevõrra vanemad. Suhtlus ekraani kaudu on neile juba isegi tähtsam kui füüsiline kontakt. Kes poleks näinud noori kuskil kaubakeskuses kõrvuti istumas, kõigil ninad telefonis ja omavaheline päriselu-suhtlus nullilähedane...

Aga probleem pole teismelistes. „Koos, aga siiski eraldi” paistab olevat ajastu märk. Sama võib näha tavalistes kodudes, kus pereliikmed viibivad küll samades ruumides, aga tegelevad igaüks oma asjadega ja veedavad suure osa vabast ajast telefoni või arvuti seltsis. Pole siis imestada, et ajapikku kasvame ka suhted teineteisest lahku ja võime elada koos aastaid, kuid oma hinges kaugeneme kuni suhe hääbub ja üksildus saab võitu.

Kuigi meie seltskondlik ring võib olla tunduvalt laiem kui kunagi varem ja kiiresti kasvada veelgi... kuigi suhteliselt kerge on digiteel ühendust hoida või taas leida ükspuha kellega, keda oled kunagi kohanud... on nii raskeks muutunud teiste jaoks tõesti autentselt olemas olla. Sina ise, nagu sa oled, ilma ekraani ja veebi abita.

Kuidas sellest närivast üksildusest siis üle saada? Võimalused on tegelikult täitsa olemas ja su käeulatuses, aga nõuavad natuke eneseületamist ja oma mugavustsoonist väljumist. 

Esmalt ja kõige tähtsama punktina tuleb endale tunnistada, et üksindustunne ei saabu tühja koha peale, vaid digiteel sõlmitud ja käigus hoitud suhtlused on rohkem illusoorsed kui tõesti südant toitvad. Andmebitid ei hakka meid kunagi nii armastama ja mõistma kui luust ja lihast kaaslased. Äpp ei saa lohutada, kui kurbus peale tükib. Foto restoõhtust võib sotsiaalmeedias „laikisid” tuua, aga ei asenda tõelist mõnusat ühissöömingut sõprade keskel, lusikad käes ühise toidupoti ümber.

Internet lihtsalt ei saa asendada „päris asja”. Me tahame uusi tutvusi sõlmida, aga igapäevaselt tundub palju kergem lihtsalt tšättida. Mida rohkem aga digisuhtleme, seda tõenäolisem on end hakata üksi tundma. Ja seda rohkem unustame, kuidas päris inimestega suhelda – juttu üleval hoida ja selle abil kedagi tundma õppida.

Midagi pole teha: inimene on karjaloom ja vajab teisi enda ümber – kasvõi lihtsalt lähedusse, ilma pidevalt vestlemata. Ka uuringud näitavad, et üksinduse üle kurdavad pigem need, kes üksi elavad, kui need, kes teistega elupaika jagavad. 

Aga asi pole muidugi lihtsalt inimeste läheduses, vaid selles, mida nendega ette võtad. Ära lihtsalt lisa muudkui uusi tuttavaid oma sotsiaalmeedia-seltskonda, kellega pole plaaninudki lähemalt rääkida. Alusta juba mõne olemasolevaga vestlemist, olgu see siis uus tuttav või keegi, kellega olete juba ühise keele saavutanud.

Hea nipp üksinduse leevendamiseks võib olla ka vabatahtlik töö. Paljud uuringud on näidanud, et sellega tegelevad inimesed leiavad sellest rõõmu ja tunnevad end teistest vähem eraldatud kui need, kes lihtsalt kodus istuvad. Vabatahtlik töö viib paljudel juhtudel ka inimeste keskele, kus saab juba uusi tutvusi sõlmida.

Või kui elad üksi ja tunned kaaslasest puudust, aitab paljudel juhtudel lihtsalt armas koduloom - on see kass või koer. Kui sa pole põhimõtteline koduloomade vastane, siis leiad kindlasti ka sel näol endale hea seltsilise, kes muremõtted aitab eemale hoida. 

Pole isegi ehk vahet mil moel, aga oluline, et hoiaksid enda meeled rõõmsana ja ei laseks tumedatel pilvedel enda elus võimust võtta. Suhtle ja tegutse!