Kas armastus teeb õnnelikuks?

“Õnneni ei jõuta ja seda ei teenita välja. Õnn on kogemus sellest, kuidas su elu on täidetud armastuse ja tänutundega.” Denis Waitley

Armuda ja armastada on tore, vähesed tahavad sellele vastu vaielda. Aga kas armastus meid ka õnnelikumaks muudab? Paljud on keskendunud hoopis sellega kaasnevale varjupoolele, mis sisaldab masendust ja tühjusetunnet.

Paljud meist on armastades kõrvetada saanud ja isegi endale tõotanud tulevikus enam mitte enese avamise ja haavatavaks muutmise viga teha. Ometi soov armastuse kogemise järele paistab säilivat. Me mõtleme ja fantaseerime sellest, igatseme seda, püüame seda leida ja hoida.

Kellegi armastamine võib kindlasti õnnelikumaks muuta, ka teadlased räägivad sellest, kuidas armastus paneb keha õnnehormoone tootma. Kuid sellele lootma jääda ei tohiks. Püsivam rahulolutunne algab sellest, kui õpime armastama iseennast.

Kui sa endast ei hooli ja endaga leppida ei suuda, nii nagu sa oled, oled sa võimetu ka välist armastust püsivalt enda juurde lubama ja veel vähem seda välja andma.

Kui aga endaga juba hästi läbi saad, suudab see armastusetunde nii enese kui ka teiste vastu uuele tasemele viia. Sellisele tasemele, mis tõesti püsivamalt õnnelikuks muudab.

Aga pole ime, et paljud on armastuse suhtes pelglikuks muutunud. Tänapäeval on tavapärane kuulda sõna „armastan” ilma et see midagi erilist tähendaks. Seda kasutatakse õhinal filmides ja reklaamides, sellest räägib enamik naisteajakirjadest, seda öeldakse, et teistelt heakskiitu ja hüvesid saada. Seda öeldakse tihti ilma selle tähendust mõistmata.

Et armastust kui sellist mitte enda jaoks tühiseks muuta, mõtle inimestele või asjadele, mida väidad armastavat, ning küsi endalt, et kuidas ja miks sa neid armastad. Kui oma motiividest ja põhjustest aru saad, võid hakata neid uues valguses nägema.

Küllap nõustud, et armastuse ja armastamisega on kombeks siduda palju eeltingimusi ja reegleid. Tavaline tingimus on, et armastus annab midagi, näiteks pole vaja enam päris üksi olla. Ka emaarmastus põhineb sellel, et see beebi on just sinu oma, mitte suvaline.

Aga armastus kellegi vastu ei saa elus püsida, kui see põhineb pelgalt ostu- ja müügitehingul, et mina sulle ja sina mulle. Armastuse püsimiseks peavad enda või teise inimese vastu lisaks tekkima usaldus ja austus. Pead õppima tema moodi maailma nägema ja sellega nõustuma, mitte seda maha tegema. Ilma selle nn lisaklauslita jääb armastus kahjuks pigem üürikeseks ja/või pinnapealseks.

Kui seda ei teki, võib armastus tuua hoopis palju halbu tundeid ja kogemusi. Sinu ellu jõuavad inimesed, kes murravad su südame, valmistavad pettumuse ning jätavad hinge nii sügavaid haavu, et sa kaotad julguse üldse enam armastust otsida.

Me tahaks, et sellist asja poleks, aga seda ei saa ära kaotada. Maailmas on nii palju inimesi, et sulle mittesobivat kohata on kergem kui õiget. Aga kui sa leiad sellise inimese, kes on sinuga ühel lainel ja samuti võimeline armastusse uskuma, võib see olla kõige parem asi maailmas.

Kokkuvõtteks: jah, armastus võib õnnelikuks teha. Aga et see püsiks, pead juba esmalt õppima õnnelik olema, mis saab alguse sellest, kui õpid armastama iseennast – inimest, kes su kõrvalt iial ei lahku ja kellest ei saa üle ega ümber.

Kui tunned, et suudad armastada ja armastust vastu võtta, tekitab see armastust vaid juurde. Aga kõik algab enda armastamisest – valmidusest olla enda suhtes avatud. Kui aga see uks on juba avatud, siis on ruumi, et saaks ka juurde tulla!