Mõtisklus ...
Lepi armastusega, mis on nii lihtne ja tavaline, et tundub lausa eriline. Leia inimene, kellega oleksid nõus veetma laupäeva õhtu kahekesi kasvõi mitte midagi tehes – peaasi, et viibite koos.
Lepi armastusega, mille puhul õhtul töökirjade saatmine, kuivanud pesu restilt korjamine ja kappi panemine või köögiviljade hakkimine sind õnnelikuks teevad – sest tema on su kõrval ja seltsiks. Sest mida iganes te teete, seda on mõnus koos teha.
Lepi armastusega, mille puhul tunned, et saad teise inimesega lihtsalt rääkida. Kõigest. Et sa ei pea vaimukas olema või põnevat juttu ajama, et tähelepanu välja teenida.
Sa võid lihtsalt rääkida, mis iganes meelel, ja tunnistada, et oled näiteks töö pärast stressis või tunned kellestki puudust. Ja sa ei pea muretsema igavana mõjumise pärast, sest teie vaheline side muudab igasugused ootused ebavajalikuks ning laseb olla nagu olete.
Lepi armastusega, mille puhul sa tunned, et oled vastu võetud sellisena nagu oled, aga samuti tahad ise paremaks muutuda.
Lepi armastusega, kus toetad ja armastad teist nagu ta on, aga ka tema on nii toetav, et julged ja tahad aina areneda. Koos kukkumine ja uuesti tõusmine pole nii jube.
Lepi armastusega, mille puhul sa tahad teist inimest enda kõrval näha. Sa ei näpi tema seltsis kogu aeg telefoni ega vaata ekraani, sest temaga koos olemine läheb rohkem korda. Sa vaatad talle silma ja kuulad teda. Ja tema tahab sulle samaga vastata.
Lepi armastusega, mis on paras väljakutse, aga samas väärt iga grammi pingutust, ohverdust ja rõõmu, mida sellesse paned.
Armastusega, mis kasvab välja üksikutest väikestest hetkedest, mille ajal üksteise vastu hoolimist, soojust ja uhkust tunnete.