Tülisid ja arusaamatusi tuleb ette igasuguses suhtes, mis siis veel lähisuhtest rääkida. Enamgi veel, kui kedagi hästi tundma õppida, siis teame enamasti isegi väga hästi, mis teda ärritab ehk tema puhul n-ö valele nupule vajutab.
Abielupaaride ja peredega tegelev psühhoterapeut ja psühholoogiaraamatute autor Hal Runkel võtab selle mõtte hästi kokku umbes nii: lähedus on parim asi kõigest, aga lähedane inimene suudab ka enim haiget teha.
Runkel ütleb, et arusaamatuse ja eheda tüli poole liikuva olukorra lahendamiseks on vahel kõige lihtsam kasutada üht sõna – „Ai!“ (originaalis „ouch“). Kuna paljudel eestlastel on inglise keel ladusalt suus, siis võib kasutada ka viimast, ilma et vestlus imelikuks või arusaamatuks muutuks.
Niisiis: „Ai!“ Arusaamatus hakkab kontrolli alt väljuma, üks ütleb või teeb midagi juba sellist, mis teise jaoks piire ületab. Sellele on mõistlik reageerida just lihtsalt „Ai!“ öeldes.
Runkel: „Tüli ajal varem või keegi ütleb midagi, mis haiget teeb, sest tal on sobiva relva leidmiseks vajalik teave partneri kohta olemas. Näiteks: kuidas sa ei leidnud natuke aega õues koeraga jalutamiseks, ise viimasel ajal kurdad, et hakkad paksuks minema!
Sel teraval hetkel, kui tahaks väga midagi vastu torgata, peaks reageerima oma torgatasaamist ka välja näidates. Suhetes ei kasutata sellist lahendust piisavalt tihti.
Sellele võiks järgneda seletus stiilis: „See oli valus. Ma ei tea, kas sa tahtsid meelega mulle haiget teha, aga sa tegid seda.“
Partner tõmbub sellepeale ehk kaitsesse ja ütleb midagi stiilis: „Sa oled mulle ka igasugust saasta öelnud!“ Sellele oleks kohane vastus: „Sul on õigus, olen jah. Kui saaksin, võtaksin tagasi.“ Kindlasti pole mõtet seda eitada, kui tal on õigus.
Ebatavaline reaktsioon viib üsna tavapärasel viisil alanud konflikti uuele rajale, kus üks nõustub enda kaitsmise asemel end avama, haavatud positsioonile astuma.
Runkel: „See on tähtis samm, sest juhib partneri poole tagasi. See edastab talle, et oled valmis piisavalt avatud olema ka hoolimata ohust haiget saada. Et äkki nüüd saaksime edasi vestelda viisil, mis näitab, et tegelikult ikka hoolime üksteisest.“
Selline haavatavuse näitamine on suur asi – ja see on raskem kui siit lugedes ehk tundub. Paljud lähevad konflikti sattudes automaatselt kaitsesse ja teevad isegi nägu, et neid miski ei puuduta.
Kui aga ka raskes olukorras end avada, saab partner võimaluse sama teha ja teil tekib võimalus probleemi lähemalt koos vaadata.
See, kuidas partner avatuse näitamisele reageerib, näitab teie suhte kohta palju. Näiteks seda, kas suhtel on üldse mõtet.
Aga kõik algab lihtsast sõnumist: „See tegi mulle haiget.“