Ka õnnelik paar võib alustada ilma eriliste ootusteta

Ma ei tea, millest selline müüt on tekkinud, et õnnelikud paarid teavad kohe tutvudes või igatahes varsti, et tahavad koos olla ja kokku jääda.

Las ma räägin mõne õnneliku paari kohta, keda isiklikult tunnen. Neil on õnnelik ühine ajalugu ja roosilised tulevikuväljavaated…

Nad alustasid ilma eriliste ootusteta. Nad arvasid, et tahaksid vaid natuke aega koos veeta ja näiteks õhtul peale tööd baaris väikese dringi teha. Tegidki. Ja teinekord veel ühe. Ja hiljem veel ühe. Ja siis sai väikesest dringist ühine hommik koos kohvi ja kudistamisega.

Neil polnud otseselt plaani „kedagi leida” ja suhet luua, aga see lihtsalt juhtus. Peagi leidsid nad, et ei taha üksteisest kaua eemal viibida. Tunnete tekkinud oli ootamatu, aga meeldiv üllatus.

Nad teadsid, et see armastus kannab, sest neil polnud sisimas soovi kindlasti kedagi leida. Nad ei survestanud seda suhte varajast habrast etappi millegi ideaalse otsimise ja suurte ootustega. Nad ei tundnud hirmu ega meeleheidet vallaliseks olemise üle. Soov koos olla tekkis alles üksteise lähemalt tundmaõppimise järel.

Või siis teine õnnelik paar, keda tunnen. Nemad olid veel eriti casual: tutvusid, nautisid üksteise seltskonda ja otsustasid siis voodisse ronida.

Nad arvasid, et ilma eriliste kohustusteta suhe võiks mõlemale sobida, sest koos oli alati tore ning ka pikemalt ühes ruumis viibimine ei tekitanud ärevust ega kohmetust. Vajadust millegi „tõsisema” järele ei tundnud kumbki, aga nende vahel oli alati palju särtsu, mõnusaid jutuajamisi ja naeru. Nad ei teadnud, et sellest kujuneb kuidagi loomulikult jalgu nõrgaks võttev armastus.

Pärast miljonit tekstisõnumit, käputäit kohtinguid ning komplimente ja musitamisi (esialgu teiste eest varjatult, hiljem ka vabalt avalikus kohas) tekkis arusaam ja kindel soov pakkuda teineteisele rohkem kui seltskonda ja vahel seksi.

Nad mõistsid, et näevad teineteises enamat kui meeldiv nägu ja keha. Nad mõistsid, et see, mida on juba saadud, tekitas isu saada isegi enam. Rohkem vestlusi, lähedust, intiimsust. Aega koos.

See mõistmine tuli eemal viibides, mida ju kõigil ette tuleb – töö, kooli või muude kohustuste tõttu. Nad tundsid, kuidas hakkavad üksteise järele igatsema. Sellele järgnes tihedam sõnumivahetamine ka eemal viibides, ja siis juba arusaamine, et mõte teistest inimestest nende vahel ei meeldi kummalegi.

Pisiasjades on need kaks lugu erinevad, ma võiksin tuua palju näiteid. Üks on aga sarnane. Nad alustasid sõpradena – inimestena, kellele lihtsalt meeldib teise seltskond ja lähedus. Nad ei surunud endale ega teisele midagi peale, eriti nii tähtsat asja nagu tunded. Nende tõmme tekkis loomulikul teel, sest tnnnetel oli aega ja ruumi ise välja areneda.

Mõned õnnelikemad paarid, keda tean, alustasid ilma ootuste ja surveta. Nad alustasid suhet, sest valisid selle, kuna sõprusest ajapikku enam ei piisanud. Nad ei kartnud vallalised olla ega tundnud ebamugavust õhtul üksi magama minna ja hommikul üksi ärgata.

Need paarid alustasid suhet, sest julgesid oma arenevaid tundeid iseendale ja üksteisele tunnistada. Ja siis tegid tundmatus kohas „pea ees hüppe” tõelise pühendunud suhte poole, sest tundsid, et risk tasuks ära.

Neil polnud kindlat eesmärki armuda, aga see tuli ise. Siis tuleb otsus koos olla juba kergemini, ja edasine on ajalugu.