Kui armastus jääb püsima

Kui armastus jääb püsima, siis see teeb sind relvituks. See sunnib rahu tegema ja kogu maailmaga võitlemise lõpetama. Või mis “sunnib” – sa tunned, et valikut enam pole. Rahu kujuneb praktiliselt ainsaks valikuks.

Kui armastub jääb, siis süda ei hoia enam hinge kinni ja laseb kahtlustel, segadusel ja raskustundel minna, mille abil see end varem alati kaitses ja lähenejaid eemale peletas. Kui see juhtub, siis miski sinu sügavaimast sisemusest sosistab: “Sa ei pea enam tugev olema.”

Sel hetkel hakkad ka mõistma, et miks armastus kunagi üldse lahkus või kontakti katkestas. Miks sa pidid vaevlema, ei suutnud mälestusi lahti lasta ja teha ruumi uuele inimesele.

Kui armastus püsima jääb, muutub hinges kõik äkitselt selgeks. Mõistad kunagist valu, kaotustunnet, õppetunde, mille eksimused sinu sisse kraapisid. Sa teed rahu kõigega endas, mis on kannatanud, sest näed korraga, kuidas see aitas ühtlasi areneda, õiges suunas minna, et see üks ja õige sugulassüda üles leida.

See ei tähenda, et sa unustad, kuidas enne oli. Sul on meeles see hirm, et mis tunne on, kui lähedane haiget teeb – ja sul on raske uskuda, et armastus on tõesti kohale jõudnud.

Tundub uskumatu, et peale kõike seda aega ja haavade lakkumist muutub miski raske su hinges nii kergeks ja õrnaks, et lausa naerma ajab.

Teame-teame, raske on uskuda ja usaldada, kui iga pehme koht su hinges on kunagi kõvasti haiget saanud ja sa oled sattunud inimeste otsa, kes ei oska või isegi taha sinust korralikult hoolida. Aga sa pead armastusse uskuma ja seda usaldama, et see võiks sinuni tagasi jõuda.

Sest kui armastus püsima jääb, saab seda kogeda ainult kogu täiega. Lasta sel endast tõusulainena üle tulvata – anda sellele kõik, mis sul anda. Kui armastus püsima jääb, siis pead sellele lojaalseks jääma, selle kõrval seisma – siis vastab see samaga. Ei saa armastuse eest varjuda ja loota, et ta ise sinu juures püsib.

Suru jalad kindlalt maha ja astu armastuse suurele müsteeriumile vastu. Sa pead uskuma, et seekord on armastus teistsugune.