Kaotatud võimalus

Mõtisklus …

Ma armastasin sind juba siis, kui tutvusime, aga keha ja mõistus pidid esmalt hingele järele jõudma, et seda mõista, mida hing kohe taipas.

Sinu hingest väljunud laine oli võimas. See jõudis minuni, tungis sügavale mu sisse, ja ma lihtsalt teadsin, et see pole mingi tavaline tutvus. Meil tekkis kohene side, aga selles oli enamat.

Ma tahtsin iga osa sinust tundma õppida. Seetõttu küsisingi sult miljon küsimust, üks teise järel, mis sind vist vaikselt hulluks ajasid. Sest kõik, mida ma ei teadnud, tõi mind iga õhtu tagasi sinu juurde.

Iga kord, kui ma siis kodus üksi magama heitsin, nägin korraga su nägu enda eest. Tahtsin rohkem teada – kõiki saladusi nende meeletult siniste silmade taga. Tahtsin sulle öelda, et armastasin sind juba enne tutvumist, aga selle asemel istusin kodus ja kuulasin totakaid armastuslaule.

„Ma armastan sind” on alati raske esimest korda välja öelda – ja hea põhjusega. Ausus ei tundugi parim taktika, kui haavata võib saada kõige valusamasse kohta – südamesse. Nii et ma vaikisin ega öelnud midagi.

Minu õnneks sina aga ei vaikinud. Ja kui meie suud kohtusid, ma lihtsalt teadsin, et kogu see meie vahel õhus särisenud potentsiaal tõesti eksisteerib. Ja teadsin, et asi on riskimist väärt.

Vaikus, mis meie ümber valitses ja aina kõrvulukustavamaks kasvas, kui suudlemise vahel pause tegime ja üksteist vaatasime, rääkis lugu, mida olime mõlemad tagasi hoidnud. Iga väike puudutus oli märk. Igal pilgul oli tähendus.

Iga kord, kui kahekesi jäime, muutus ootusärev vaikus meie vahel nii lärmakaks, et see ütles kõik, mida pidime kuulma. Kui me oleks ainult kuulanud. Aga meie ignoreerisime seda.

Aga sellest pole hullu. Iga „ma armastan sind”, mida sa liiga vara ütlesid, tegi selle heaks. Iga alasti embus tegi selle heaks. See oli osa meie teekonnast. Ja mul on nii hea meel, et sain sellel teekonnal viibida koos sinuga.