Paljud meist on olnud pika aja vältel vallalised. Pühendumist, tõelist lähisuhet, pole olnud kuude kaupa – okei, isegi aastaid. Üllatavalt paljudel pole isegi üldse lähisuhet olnud.
Viimasest südamemurdumisest pole samas väga kaua aega läinud. Ja me toibume sellest ikka veel. Oli see siis peaaegu-suhe, sõprus koos seksiga, üheöösuhe, suvesuhe või mis iganes. Otsime ikka veel sellele mingit ammendavat kokkuvõtet. Vastuseid. Ei suuda lihtsalt unustada ja edasi minna, kuigi isegi ei jõudnud millegi kestvamani.
Oleme tõsiste suhete loomisest loobunud – kuigi mõtleme neile üsna tihti. Südamete murdumisest hoiduma pole me aga õppinud.
Moodne kohtinguelu pole kuigi arusaadav ega mõistuspärane. Me ei taha end avada ja teisi lähedale lasta, end haavatavasse olukorda panna ja esimesena huvi üles näidata. Oleme kari skeptikuid, kes kardavad, et meid petetakse, hüljatakse, pakutakse tühja lootust. Meie suurim hirm ongi, et laseme kedagi ligi, aga ei osutu talle piisavaks.
Väldime pühendumist, et südamevalu ära hoida – aga südamed tunnevad valu ikka. Saame sel moel kogu valu, mida suhe tuua võib, ilma kellegagi lähedane olemise plussideta.
Veedame palju aega ja energiat, et juhusõnumite ja -vestluste sisu lahti mõtestada, sõprade abil oma suhetefrustratsiooni välja elada ja poetada pisaraid kellegi pärast, kes ei vaevunud meid isegi perele tutvustama, meile sünnipäevakinki tegfema või armastust avaldama.
Kogeme teise inimese armastamisega kaasnevaid armukadedust ja ebakindlust, aga hoiame end hea kraami eest. Aeglased tantsud kellegi pulmas. Koos süüa tegemine. Voodis terve õhtu või pika hommiku jooksul kaisus lebamine. Palju head jääbki kogemata.
Väldime oma mugavustsoonist väljumist, huvi üles näitamist, kellestki hoolimahakkamist – sest seostame armastust valuga. Oleme unustanud, kui tore on kedagi oma ellu lasta… kes hoiaks meil käest kinni ja saadaks hommikul armsaid sõnumeid, kui on juba ise tööle jõudnud.
Oleme haiget saanud rohkem kui armastuse häid külgi kogenud, mistõttu mõtleme suhetest pea automaatselt halvasti. Kahtleme, kas need on kogu seda vaeva väärt. Kinnitame endile, et meile pole kogu seda draamat vaja. Lollitame end alati turvalist valikut tegema, kuigi ei saa kontrollida seda, mida tahab süda. Oleme enese õnnelikuks tegemises suht abitud.
Pühendumine on kadunud – murtud südamed jäänud. Kõigil on keegi eriline südames, kellega isegi tõelise läheduseni ei jõudnud. Taastume suhtest, mida polnudki. Igatseme inimest, kes pole meile kuulunudki.
Kuidas seda kõike muuta? Ei tohi enam oma tunnete eest põgeneda. Peame lõpetama enda pideva kontrollimise kohe, kui suhe muutub veidigi tõsisemaks. Vallaline või mittepühendunud olemine ei võrdu enda kaitsmisega halbade kogemuste eest. Haiget võib saada igal juhul, miks siis mitte vähemalt üritada oma parim anda?
Ole kohal ja leia õige kaaslane. Tutvumiseks liitu tasuta siin
Registreerimine ja ankeedi lisamine on tasuta. Oled leitav ja saad ise otsida. Põhjalikumad teenused on meil siiski tasulised. Ise otsustad kui aktiivselt soovid tutvumises kaasa lüüa.
