Alternatiivne universum… kus sa ei lahkunud

Mõtisklus ...

Alternatiivne universum, kus jäid minu kõrvale, on põhiasjades üsna sarnane sellega, kus praegu viibin, aga siiski mõne olulise erinevusega.

Seal on pühapäeva hommik, me oleme just koos ärganud ja tundub nagu oleksime eile joodud siidrist veel endiselt sumina all. Koosolemine on laisklevalt rahulolev ja paneb veel voodis aeledes iga suvalise asja peale itsitama, mis poleks isegi naljakas, kui ei kogeks seda koos sinuga.

Selles alternatiivses universumis on meie mõlema soengud sassis nagu ärgates ikka, aga meie meeled ei ole sassis. Need ei tundu nii hajevil ja sihitud nagu siin ja praegu. Me tunneme rahu. Kõik tundub mõnus ja kerge. Turvaline. Elu tundub okei.

See on ilmselt see, mida ma siin ja praegu enim soovin. Et elu tunduks jälle okei ja turvaline. Vast me selles alternatiivses universumis siidrit ei joogi. Ja sul pole sama värvi silmi või isiklikke heitlusi, või me isegi ei itsitaks enam samade asjade peale. Võib-olla meid ühendav huumorimeel oleks teistsugune, selline vähem sünge näiteks. Kas me oleks veel koos, kui me oleks erinevad?

Kas ma tahaksin sind nii palju nagu praegu, kui ma oleksin erinev?

Ma pole kindel, kas alternatiivsed universumid üldse eksisteerivad ja kas sa mõnes sellises oleksid üldse minu juurde jäänud – või oleksid lahkunud nagu praeguses. Seega ma ei tea isegi, kas see oli meie ainuke võimalus. Võib-olla meie lugu jätkub eri galatikates ja aegruumides ja teistes variantides meist.

Ma arvan, et me ei saanud kuskil mujal uut võimalust. Vähemalt loodan, et ei saanud. Sest see mõte, et olen sinuga kuskil mujal, mida ma siin ja praegu ei tunne ning millest ma osa ei saa, on masendav.

Ma ei tea, miks meie elud on sellised nagu need on. Miks mina olen nagu ma olen, mis su peas toimub ja miks kõik peab nii keeruline olema. Ma ei tea paljusid asju, aga usaldan tunnet oma kõhus. Seda, mida ma tundsin, kui mind vaatasid ja lihtsalt naeratasid. See oli selline tunne, et kogu maailma jäi justkui seisma ja peatunud hetkes viibisime ainult meie…

Ja kuigi see hetk on möödas ja sinule mõeldes tunnen veel ainult tuima igatsust, olen ma rõõmus, et sain kõike seda sinuga päriselt jagada. Kasvõi ainult ühe korra, mis ei kordu kuskil mujal universumis.

Meile jääb vähemalt see hetk. Jah, hea seegi.