Suhted ei püsi, kui sa ei hooli kõigepealt iseendast

Öeldakse, et kõigepealt pead oskama armastada iseennast, et suudaksid armastada ka teist inimest. See võib ju tõsi olla, aga kindlasti on võimalik luua armastavaid lähisuhteid ka ilma ennast armastamata. Need kalduvad lihtsalt varem või hiljem katki minema. Pigem siiski varem.

Miks? Asi pole täielikus võimetuses armastust anda. Asi on selles, et kes endast ei hooli, ei oska hoolimist ka teistelt vastu võtta.

Kui sa endast ei hooli, siis võid ju nii põhimõtteliselt ja üldiselt uskuda, et keegi teine võiks sinust sügavalt hoolida, aga sisimas tegelikult ei usu – oma peas ja oma südames uskumine on nimelt kaks väga erinevat asja. Justkui usud, aga kahtled – ja kahtlus levib nagu haigus, poeb ajapikku igasse sõnasse ja olukorda, et aina närida ja õõnestada.

Kui sa endast sisimas ikkagi ei hooli, siis kahtled sa tegelikult igas heas sõnas ja kiituses, mida enda kohta kuuled, sest ei näe oma tegelikku väärtust. Sa ei näe endas seda, mida teised näevad. Ehk isegi arvad, et nad ikkagi natuke valetavad, et sul tuju paremaks muuta. Või pelgad, et suur hoolimine asendub lõpuks pettumusega, kui keegi sind lähemalt tundma õpib ja näeb, kui väärtusetu sa ikkagi oled.

Kui sa endast sisimas ei hooli, siis sa ei tahagi tõesti lähedasi suhteid luua, sest eeldad, et sind lõpuks ikka petetakse, reedetakse või kõrvale jäetakse. Sa pead tõenäosust, et armastatud inimene sinu kõrvale jääb, liiga väikeseks ega taha pettumuse osaliseks saada. Pigem lepid halvima võimaliku stsenaariumiga: usud, et küll ta tüdineb. Mida rohkem ta sinuga aega veedab, seda vähem sa talle päriselt meeldid, eks?

Kui sa endast sisimas ei hooli, siis kajastub see ka sinu käitumises viisil, mis võib tunduda ebatähtis, aga hakkab su partnerit ajapikku üha rohkem väsitama ja häirima.
Kui ta sulle näiteks komplimendi teeb, siis raputad pead ja lükkad selle tagasi või suisa vastad viisil, mis paneb teda otseseid komplimente pigem vältima („sa ütled seda kindlasti kõigile”, „ma tean, et sa ju ei mõtle seda”, „ah, ei ole ma midagi” vms).

Kui ta ütleb, et tahab sind, siis muretsed sisimas, et kas ta ikka tõesti kedagi teist ei vaata, ja ilmselt võtad seda ka aeg-ajalt jutuks. Tema aga hakkab ajapikku tundma, et sa ei usalda teda, kuigi ta on sind ainult hästi kohelnud. Sa saad ise ka aru, et ei peaks nii ebausaldav olema, aga mingi ärev mõte või tunne sinu sees ei anna rahu ja tuleb alati lõpuks tagasi, et öelda: ta ilmselt siiski ei püsi sulle truu, sest miks ta peaks kõigest sinuga leppima.

Kui sa endast sisimas ei hooli, siis sa näed probleeme ka seal, kus neid tegelikult pole. Sul kulub palju aega ja energiat erinevate koleduste kujutlemiseks, kuigi kaaslase käitumine selleks põhjust ei anna (küll võib ta hakata välja näitama väsimust sellest, et sa pidevalt nii rahulolematu oled).

Kui sa endast sisimas ei hooli, siis sa tegutsed iseendalegi teadmata enese vastu. Su ebakindlus meelitab sind uskuma, et kaaslane pole sinu vastu päris aus, kui kinnitab hoolimist ja sulle truu olemist, või koguni plaanib salaja juba lahkumist.

Sa teed kokkuvõttes endale ise haiget, sest eeldad juba ette, et lõpetad murtud südamega, ja eelistad juba ette pigem olukorda kontrollida. kuigi kontroll on üks äärmiselt illusoorne asi. Enamasti me mõistame, kui vähe meil asjade üle kontrolli on, kui seda pole enam üldse.

Kui sa endast sisimas ei hooli, siis su suhted kipuvad mitte püsima, sest sa võitled oma armsamaga igal sammul, kui ta üritab sulle lähemale jõuda. Mida paremini ta sind kohtleb, seda rohkem eemale tõmbud või selles veendud, et ei taha oma südant avada ja tõesti armastada.

Sa ei taha end siduda. Sa ei taha tunda, et ei saaks ilma temata elada, sest usud südames, et mingil hetkel pead ju ikkagi üksi jätkama. Sa ei taha seda valu, mis siis järgneks.

Kui sa endast sisimas ei hooli, siis su suhted valmistavad sulle raskusi. Rohkem kui paljud kõrvalt vaadates arugi saavad.