Ma ei saa kustutada valu su hinges...

Mõtisklus ...

Tahaksin omada imelist võimet valu su südamest kustutada, see minema uhtuda ja koorem su õlgadelt ära tõsta, aga ma ei saa seda teha. Ma ei ole võlur.

Kui saaksin endale supervõime valida, siis tahaksin sind terveks teha, panna sind taas end hästi tundma, hoida sind oma käte vahel ja tunda, kuidas iga kurbusepiisk lihtsalt aurustub ja kaob. Ma tahaksin, et sa saaksid alustada puhtalt lehelt, ilma selle raskuseta rinnus.

Aga ma pole superkagelane ega mingi maagiline olend, kellele on rohkem antud kui tavainimesele. Ma ei ole isegi tervendaja, ja kui ma palun kõrgemaid jõude, siis ma ei saa neilt midagi kindla peale nõuda. Ma ei ole nii rumal, et arvaksin, et kontrollin seisu.

Mul pole sulle õigupoolest midagi ebatavalist pakkuda – ei loitse, ei ülivõimeid, ei lootust paremale elule. Aga mul on siiski üks väärtuslik asi, mida anda: minu süda. See ei päästa sind, aga aitab sul kannatada ehk vähem kui enne.

Kui sind oma käte vahele võtan, siis saan su tähelepanu valusalt eemale juhtida. Nurki pehmemaks muuta, kaitsed alla tuua ja end rohkem avada. Kui ma sind naerma ajada suudan, siis meenub sulle ehk ka kõik hea, mis su elus ja sinu ümber on. Isegi, kui sa tunned, et maailm hakkab kokku kukkuma.

Kui ma annan sulle endast kõik, siis ehk meenub sulle, et on inimesi, kes sinu poole hoiavad ja sinu eest võitlevad ja sinu kõrval seisavad. Kes ei lase sul üksi kannatada.

Ma ei saa su seniseid kaotusi kustutada ja lõplikke ammendavaid vastuseid anda. Aga ma saan sinu eest hoolitseda ja sind toetada. Ma saan sulle anda oma tähelepanu ja läheduse, hilisõhtlused vestlused selle kohta, et mida see kõik tähendab. Minu käsi sinu käes.

Olnut muuta ei saa. Sinu senist lugu pole enam võimalik ümber kirjutada. Tekkinud probleemid ei kao ise kuhugi. Aga saan kindlasti aidata näha tulevikku. Muuta fookuspunkti nii, et hakkad vaatlema võimalusi, mitte seda, mis oleks võinud olla.

Ma saan olla sinu jaoks olemas, kui raskeks läheb, kui sa oled lootuse kaotanud, kui sa tunned end tühja ja murtuna ega usu, et suudaksid kasvõi ühe sammu veel edasi minna.

Nendel hetkedel seisan ma sinu kõrval. Tõusen üles ja langen alla koos sinuga. Sa mõistad, et ei pea sihitult uppuma, vaid võid ujuma õppida. Õppida vigadest, õppida valust uut jõudu ammutama ja edasi minema.

Ma pole imetöötaja, aga võin lubada, et sa ei pea hingepiinale üksi vastu astuma. Ma näitan sulle uusi põhjuseid elada, tähistada ja rõõmustada.

Ja võib-olla tekib sul siis ka tunne, et kõik saab veel korda. Ja et keegi armastab sind, tingimusteta.