Mõtisklus: selle ainsa ja õige leidmine pole vajalik

Sa oled harjunud mõtlema, et armastuse leidmine on tähtis ja kui sinu elus pole parajasti seda erilist inimest, siis tuleb rohkem pingutada.

Tegelikult pole sul vaja midagi leida. Kõik, mida vajad, on sul juba olemas.

Tõeline armastus pole liblikad kõhus, kui erilist inimest näed. See pole võõraga kokkupõrkamine, kellega kohe silmside tekib. See pole küünlavalgel õhtusöögid eksootilisel reisil. See pole parim seks, mida oled kogenud. See pole embused ja suudlused ja kõik see, mida filmid sulle näitavad.

Tõeline armastus on see soojus, mida tunned, kui kuuled kallit inimest naermas. Soov teda õnnelikuks teha või vähemalt rõõmustada. Soov, et tal oleks hea, isegi, kui pead selleks pingutama. Kompromissid. Tülid, millest senisest tugevamana väljute. Andestamine. Püüe teist inimest mõista. Kannatlik olemine. Teise jaoks olemas olemine. Armastus on see, mis võib tunduda keeruline, aga millest ei saa ka lahti lasta.

Aga mis peamine – armastus on alati sama, ükspuha kellele see parajasti suunatud on.

Ah et miks meil siis erinevad armastused kasutusel on – vanematele, teistele pereliikmetele, sõpradele, partnerile? Miks me tahame armuda ja tunneme, et ilma selleta oleks nagu midagi puudu? Miks mõte üksi olemisest kõiki natuke hirmutab? Miks me ei lepi sellega, et armastuse kogemiseks on palju variante?

Vastus on karm, aga lihtne: vajadus paarituda ja järglasi saada. Me peame leidma kedagi „erilist“, et saaksime sugu edasi viia.

Iha ei maksa siiski armastusega segi ajada. Armastustundes peitub palju enamat. Meie elus on eri inimesi ja kõik nad jagavad meile armastust, või vähemalt võimalust seda tunda.

Järgmine kord, kui oled vallaline ja tunned end üksiku või õnnetuna, meenuta, et armastust esineb paljudes vormides, aga sellest sündiv õnn on alati sama.

Mõtle viimasele korrale, kui sõber või muidu lähedane inimene sulle oma häid tundeid näitas ja sind sooja pilguga vaatas. Mõtle ajale, kui nuttes kägarasse tõmbusid ja sellest tõid sind välja ainult ema hellus ja lohutused. Sellele, kuidas sõber appi tuli, et sind raskest olukorrast välja aidata. Kui sa oma isa solvasid, aga tema sind ikkagi kallistas. Semule, kes kannatlikult kuulas ja lohutas, kui aina oma murtud südamest rääkisid. Kui su voodikaaslane ärkas hommikul vara enne sind, kuigi ei pidanud, et sulle putru ja kohvi teha – et sul oleks toredam tööle minna. Mõtle ükstapuha millisele juhtumile, kus keegi sind rõõmustas ja õnnelikuks tegi.

Mõtle sellele, et nad armastavad sind. Nad ei ütle seda kogu aeg (ja sina ka ei ütle ju), aga armastus on tajutav nende tegudes. Asjades, mida nad teevad sinu heaks.

Sul pole vaja seda ühte „õiget“, kes sind õnnelikuks teeks. Su lähisuhte-partner on ainult üks paljudest, kes armastusele sinu jaoks tähenduse annavad.

Sa ei pea hingesugulast leidma, sul on neid juba rohkem kui üks.