See pole armastus – ja me mõlemad teame seda…

Mõtisklus …

Me mõlemad teame, et tõelist armastust meie vahel pole. See on rohkem midagi… ilusa loo taolist. Ilus ja kirglik, aga mitte määratud kestma.

Me lihtsalt erutame teineteist oma lähedusega. Pikemas plaanis on see aga katsetamine – peaproov, et teaks, kuidas käituda, kui lõpuks millegi tõelisega kokku puutume. Mõlemad teame, et edasine elu jätkub eraldi.

Leidsime teineteist hetkel, kui mõlemad olid kaotsis ja üksildased, ja me mõlemad teame, et see on ideaalne hetk oma kaine meel hüljata ja lasta nõrkustel juhikoht haarata. Pakkusime kumbki teisele kaitset tormi käes – aga kui torm läbi saab, siis on aeg koopast väljuda ja kodu edasi otsida.

Me olime mõlemad oma mugavustsoonidest liiga kauaks ja liiga kaugele välja astunud. Nii hea, et teineteist leidsime, et võiksime kelleltki kaitset leida, kuni pea klaariks saab. Kahe kaose keskele tekkis väike rahulik ja mõistuspärane ala, kus toibuda.

Tänu sellele muutus kõik natuke kergemaks. Me leidsime miksidele vastused ja kõik hakkas taas kokku sobituma. Me sobisime kokku, ja mõlemad otsustasid teeselda, et see on armastus. Kumbki pole aga sisimas unustanud, et kui senised probleemid on klaaritud, siis tahame edasi liikuda, sest edasisi vastuseid koos leida ei saa.

Mingi hetk on vaja edasi liikuda, ja see on paratamatu, sest me mõlemad teame, et see pole õige armastus.

Meie lugu oli pelgalt unenägu – ilus uni, mis igaühele vahel ära kuluks. Ja ma olen tänulik, et sain seda kogeda, sest kui hakkan elu sasipundart edasi harutama, siis tean juba palju paremini, mida vajan ja mida väärt olen.

Ma väärisin seda kaitsvat varju, seda rahu ja selgust keset lõputut kaost, mis elul mulle veel varuks.

Kui me nüüd sellest ilusast unenäost ärkame, siis teineteist me enam ei näe, sest me pole tegelikult kokku loodud. Me pidime ainult viivuks kohtuma. Ja me mõlemad teame seda hästi… eks?