Sa pole õnnelik, sest ei julge olla!

Ütled, et tahad õnnelik olla? Me kõik ütleme. Kurb tõde on aga see, et tõenäoliselt sa pole õnnelik – ja selles pole süüdistada kedagi peale iseenda.

Miks nii? Sest sa sisimas tegelikult kardad õnnelik olla. Pelgad, et see on äkki nii hea, et ei suudaks pärast enam ilma selleta olla, kui selle hiljem kaotad. Ja siis oleksid veel õnnetum kui praegu.

See on meie kõigi esimene takistus õnne leidmisel. Teine takistus: sa tegelikult ei teagi, mida õnn tähendab. Õnn võiks sulle selja taha hiilida, kannikast hammustada ja sa ikka ei tunneks seda ära.

Mis see tõeline õnn siis on? Me kõnnime ringi, loodame seda leida ja otsime igalt poolt peale selle tegeliku asukoha. Otsingud algavad juba lapsepõlves, kus tekivad esimesed ettekujutused, et mida tähendab õnnelik olla (tohid õhtul nii kaua üleval olla kui tahad, ema-isa ei kurjusta, koolis keegi ei kiusa jne).

Lapsepõlves võib tunduda, et kui ükskord kodust minema saad ja oma elu elama hakkad, küll see õnn siis kohale jõuab. Aga oh üllatust – ei saabu see midagi. Selgub, et õnne jääd sa otsima samuti hiljem täiskasvanuna ega muutu selles oluliselt osavamaks.

Siis hakkad kujutlema, et kui töö on tehtud ja vaba aeg või puhkus käes, küll siis jõuad õnne otsida ja leida. Fantaseerid ägedatest pidudest ja reisidest, inimestest, kellega tutvud, seiklustest, mida läbi elad. Küllap see õnn kuskil seal peitub, eks?

Aga ei. Sest sa otsid ikka valest kohast. Õnn ei peitu unelmates ja üldse mõttemüras, mida su kaine meel sulle nii kenasti, regulaarselt ja suures koguses serveerida oskab.

Sa ei saa püsivalt õnnelikuks ka siis, kui armud ja abiellud. Või parema töökoha leiad ja palju enam raha teenima hakkad. Või raha kõrvale paned ja aeg-ajalt eriti luksuslikule reisile lähed. Sest õnn ei ole tegelikult midagi sinust välist. See asub sinu sees. Sinu asi on sellega kontakt saavutada ja seda sidet hiljem ka hoida. Suhe endaga, nagu ka suhe kellegi teisega, on nagu potitaim. Kui selle eest ei hoolitse ja seda ei kasta, siis see lihtsalt närbub.

Sul on võimalik õnnele lähemale jõudma, kui õpid hindama just seda elu, mis sul on. Tänulik olema ja vastu võtma, mida elu parajasti toob. See „parajasti” on eriti tähtis, sest elu toob pidevalt uut ning sul on vaja seega õppida alati muutustega kohanema. Mida rohkem vana või olemasoleva külge klammerdud ning muutuste vastu seisad, seda õnnetum oled.

Me otsime õnne tihti kusagilt endast väljaspoolt ja pinnapealsete vahendite abi. Korrutame joogast õpitud mantraid või muidu positiivseid lauseid. Aga välisest poosist pole kasu, kui ei õpi tegema seda ka sisemiselt. Väline positiivsus üksi on nagu ilusa glasuuriga kaetud koerajulk. See ei vii tõelise õnnetunde kogemiseni.

Tõeliselt õnnelikuks saab see, kes on julge.

See tähendab, et sa pead end maailmale avama. Olema valmis haavata saama. Norme ja traditsioone hülgama. Riskima kaotada see „lahedus” ja „positiivsus”, mida teised sinuga seostavad. Ja eelkõige lõpetada nii pagana palju hoolimine, et mida teised sinust ikkagi arvavad.

See algab otsusest lõpetada see lõputu kiirustamine, millega sa oma elu täidad, või vähemalt hakata enda jaoks ja endale keskendumiseks pause tegema. Paned telefoni kõrvale, imetled maailma enda ümber, kuulad linde siristamas ja koeri haukumas, ei tegele mitme asjaga korraga.

Järgmiseks tulgu otsus oma ego kõrvale jätta ja öelda „jah” armastusele, enda avamisele ja suhetes riskide võtmisele. See on üllatavalt raske, sest võid avastada, et vastupidiselt seniarvatule ei ole sa valmis suhetes üldse riske võtma – ei tööl, kodus, seltskonnas ega mujal.

Muidugi me ütleme, et võtame riske… aga tegelikult ei võta. Tegelikult me mägime nii turvaliselt kui võimalik. Kardame end avada. Kardame olla aktiivsed ja kardame lasta endale läheneda, kasvõi nii väiksel moel nagu komplimenti vastu võtta.

Me kõik kardame. Kardame vabalt võtta ja elu nautida. Selle asemel muudkui sebime ja töötame pikki tunde, et kulutada kõik teenitu kahenädalasele reisile, kus kogetu hääbub sama ruttu kui enne tuli. Erinevalt tekkinud tühimikust pangakontol, mis taastäitub üsna aeglaselt.

Hea uudis on, et sa võidki alustada teekonda õnneni aeglaselt. Ei peagi kohe pea ees kuhugi sisse hüppama. Alusta sellest, et võtad iga päev enda jaoks aega. Püsid iseenda, oma tunnete ja mõtete juures ega keskendu sellele, et kas ikka juba oled õnnelik.

Mõtle, mis elus head on ja püüa leida endas selle eest ehtsat tänulikkust. Ei leia ehtsat? Keskendu siis lihtsalt ümbritsevale maailmale. Imetle, kuidas taevas on nii sinine, hommik nii karge, öö nii sume. Kui piisavalt jälgid ja oma tavaelu korraks kõrvale jätad, võid üllatusega avastada, et mingi seletamatu õnnetunne on hakanud ise ligi hiilima.

Selle asemel üritame tavaliselt õnne kuidagi väliste vahenditega kinni püüda. Mis on sama tulutu kui katse oma varju kinni püüda.

Õnn on sinu sees juba olemas. See pole kusagil väljas, see on sinu enda sees. Aga sa ei jõua selleni, kui ei aeglustu, muuda meelt tasaseks ega seiska tavasebimisi, et olla võimeline õnne märkama.

Õnn ootab sinuga kohtumist selles tühjuses, mille keskel viibid, kui lõpetad millelegi konkreetsele keskendumise. Kui sul pole enam millegi külge klammerduda, toob see kaasa lausa üllatava selguse ja kerguse. Ja korraga mõistad, et isegi väikseimad asjad võivad sind õnnelikuks teha, sest see ongi kõik, millest elu tegelikult koosneb. Kuidas juuksed peale pesemist lõhnavad. Kuidas teine inimene sind armastusega vaatab. Kuidas kass või koer pea su vastu surub.

Siin tekib see teine probleem, mis alguses mainitud. Sul tekib šanss õnnega kontakti saavutada ja seda kogeda – ja siis tekib hirm. Tahaks õnne kinni krabada ja enda külge aheldada. Ei taha lihtsalt lõdvestuda ja seda nautida, sest äkki pärast saab otsa ja siis hakkab veel halvem.

Seetõttu sobib paljudele meist pigem õnne endale soovimine kui selle kogemine ja nautimine. Kogu ühiskond kiidab õhinal takka fantaasiale, et tõelist õnne on vaja oodata ning selle nimel vaeva näha. Muudkui uut ja paremat ja vingemat püüda, küll siis õnn tuleb, mitte olemasolevale keskenduda.

Nii me väljume praegusest hetkest ja ootame ja püüame kogu aeg seda järgmist. Elame tulevikus. Aga õnn ei ela tulevikus, vaid ikka praeguses hetkes. Sina jooksed eest ära, see sörgib järel nagu vari. Kui tahad, et see sulle lõpuks järele jõuaks, pead seisma jääma. Ja mitte lihtsalt telefoni käest korraks ära panema, vaid igasuguse tunglemise ja liikumise pausile panema.

Otsi õnne sellest, mis sul juba on. Näiteks su kaaslane – ühel hetkel sa ju tahtsid teha, aga kuna sa usud, et õnn on kuskil sinust väljas ja kaugemal, siis sa ei rahuldu lihtsalt tema olemasolu ja kõige heaga, mida ta su ellu tegelikult toob. Hakkad otsima uut ja paremat või regulaarselt nõudma, et ta veel sulle midagi rohkem ja paremini annaks kui seni. Või siis su oma keha. Muudkui nuputad, et kuidas seda paremaks muuta, kuigi võiks nautida, et suur osa sellest on sul olemas ja kasutusvalmis. Kui korraga jalast ilma jääksid, küll oskaksid ka seda taga igatseda, et sul kunagi selline tore jalg oli – olgugi ehk natuke karvane ja pekine.

Nii et lõdvestu ja keskendu praegusele. Sul on juba olemas kõik, mida õnne leidmiseks vaja.

Kui sa lõdvestud ja keskendud sellele, mis juba on, tekib võimalus ka hakata tänutunnet kogema, mis toob omakorda kaasa julguse end maailmale avada.

Ja siis võid avastada, et õnn tuleb su varjust välja ning katab su suure lõbusa tekina. Ja see võib olla nii hea tunne, et lõpetad rabelemise, suled silmad ja lased endal õnne- ja rahulolutunde sees lihtsalt veidi küpseda, selle asemel, et aina kuhugi edasi kiirustada.