Sina ise õpetadki teistele, kuidas sind kohelda

Kas räägid endast halvasti? Kui vea teed, siis kas vihastad enda peale või andestad ja hakkad rahulikult tagajärgedega tegelema?

Kui kukud, siis kas tahaksid end esimese hooga karistada või toetada? Kas lased sellel, mida teinud oled, minevikku jääda ja keskendud sellele, kuhu edasi liigud? Kas sa paned vahel iseendale käed embamiseks ümber?

Sina ise õpetad inimestele, et kuidas nad peaksid sind kohtlema.

See toimub eeskuju andes, nagu väike laps õpib suuremaid jälgides. Sa õpetad sellega, et kas naerad ise oma naljade üle, kas naeratad endale peeglisse vaadates, kas julged restosse minnes tellida seda, mida tõesti tahad, mitte „midagi tervislikku“. Isegi kehahoiak ja liikumine ütlevad, mida sa endast arvad.

Sa õpetad pidevalt küsimusi esitades ja elu vastu huvi tundes, oma tundeid austades ja mitte häbenedes või alla surudes, oma unistusi püüdes – isegi, kui teised jäävad skeptiliseks.

Sa õpetad endaga soojal toonil rääkima, sinu suhtes kannatlik ja hästi meelestatud olema, sulle andeks andma, sind toetama ja innustama, kuulma ja usaldama. Sa õpetad sinuga arvestama, laskma sul öelda, mis südamel.

Sa õpetad sellega, kuidas enda eest hoolt kannad.

Sa ei pea leppima viha ja kibedusega, sellega, et sind vaikima sunnitakse, kui end väljendada tahad. Sa võid ise valida, kuidas end näed, ega pea laskma suhetel sind paika panna, kui see õige ei tundu. Sa ei pea iga oma vea ja puudujäägi kallal norima, soovides end muuta.

Sa õpetad endasse suhtuma sellega, kuidas isennast näed – keegi pole täiuslik, nii et milleks keskenduda just alati oma puudustele?

Inimesed peaksid sind austama nagu sa ise end austad. See ei loe, et sa pole juba täiuslik. Teekond on siin tähtsam kui kohalejõudmine ja sa pole endaga veel kaugeltki „valmis“.

Sa õpetad teisi ennast kohtlema sellega, kuidas endast räägid, oma südame häält kuulad, end toetad, julgustad ja uutele kõrgustele innustad. Vaikselt, aga järjekindlalt.