Kuidas suhtes rohkem “kohal olla” ja see nõnda paremaks muuta

Me pole seni kirjutanud mindfulness’ist, mis tähendab põhimõtteliselt võimet teadlikult hetkes püsida, et nii enda sees kui ka ümber toimuvat selgemalt teadvustada.

See idamaises mõttelaadis laialdaselt tuntud oskus/omadus on tasapisi kogunud tähelepanu ka lääne kultuuris, eriti alates 20. sajandi teisest poolest, tänu näiteks hipidele.

Budakoda.ee soovitab mindfulness’i eestikeelseks vasteks üsna erineva kõlaga väljendeid nagu“tähelepanelikkus”, “teadvustamine”, “meelespidamine”, “hoolivus” või “tähelepanelik teadvelolek”. Asja sisu on aga lihtne: vältida automaatrežiimil tegutsemist ja mõtlemist nagu me tavaolukorras harjunud oleme.

Teadlik kohalolek aitab sisemist tasakaalu taastada ja võimaldab oma probleeme lahendada, sest sa õpid oma sisseharjunud mõttemustritest ja käitumisest eralduma ja märkama, kuidas ise paljusid asju valesti tõlgendad ja enda jaoks moonutad.

Pidevalt hetkes püsimine on suur kunst, mille harjutamiseks võib kuluda terve elu. Eesmärk on olla teadlik nii endast kui ka ümbritsevast keskkonnast. Selleks on eri tehnikaid, mille sisu on kinnitada tähelepanu millegi külge. Tõhus viis on keskenduda näiteks oma hingamisele ja seda kogu aeg jälgida, samal ajal tavapärasel viisil edasi elades.

Kes proovib, märkab, kui raske see õigupoolest olla võib. Peagi võtab juhikoha tavapärane mõttemüra, mille sees pidevalt viibime.

Suutlikkusest “kohal olla” on kasu igas olukorras, aga kindlasti ka armusuhetes, mis on rikkalik varasalv ebarealistlikest ootustest nii endale kui ka partnerile, vanadest armidest, valestimõistmistest ja halbadest harjumustest. Väga kerge on tõelise kontakti saavutamise asemel kuhugi takerduda ja kinni jääda.

Hetkes püsida võib takistada näiteks veendumus, et tunneme partnerit läbi ja lõhki, nagu ta polekski elav ja arenev inimene. Või siis oleme nii kindlad selles, mida me peaks suhtes olles teisele andma, nii et ei märkagi, mida suhe siin ja praegu tegelikult vajab.

Vaieldes on kerge teist süüdistada: partner ei kuula meid, ei mõista meid, teeb asja meelega raskemaks või püüab meid nimme närvi ajada. Partner tunneb tavaliselt samal ajal sarnaseid asju meie suhtes.

Teadlikkuse kasvades hakkame aga selgemini märkama, mis on meie endi puudujäägid. See omakorda võimaldab meil oma tegude ja sõnade eest vastutama hakata – saada aru, et meie tõesti teeme, mõtleme, tunneme ja ütleme neid asju – mis omakorda võimaldab neid muuta.

Sõnal „vastutus“ on lääne ühiskonnas negatiivne kõla, justnagu see tähendaks tingimata süüdistusi ja muud ebameeldivat. Aga vastutuse võtmine on tegelikult hoopis enamat kui enda süüdistamine. Me võime saada teadlikuks, mida teeme ja kuidas partnerile mõjume, ilma end selles süüdistamata. Sealt edasi tekivadki võime ja valmidus end muuta ning teise inimesega aina sügavamal tasandil kontakti saavutada.

Pakume siin välja 4 küsimust või teemat, mille abil suhtes rohkem „kohalolemist“ harjutada.

Mida ma suhtelt õigupoolest ootan?

Suhted on enamikele tähtsad. Meie enesehinnang sõltub nii selle kvaliteedist kui ka pelgalt teadmisest, et suhe on olemas – et meil on keegi. Seetõttu on tähtis teadlikuks saada, mida me suhtelt ootame.

Mis tundeid või kogemusi suhted su arvates pakkuda tohiks / ei tohiks? Kas sa idealiseerid seda, milline hea suhe olema peaks? Kas see ideaalpilt erineb pärissuhtest? Kas erinevus ideaali ja reaalse vahel tekitab hõõrumisi ja stressi?

Tõsi on see, et suhted ei suuda kunagi ideaalidele vastata. Elu võib olla ebameeldiv ja tulvil ootamatuid pöördeid. Su ootused suhtele võivad mitte ainult tülisid tekitada, vaid hoida sind ka rõõmu kogemast, mida tõeline ja aus side kahe inimese vahel pakkuda suudab.

Mida ma partnerilt ootan?

On väga kerge langeda sellesse lõksu, et näeme partnerit kindlas kontekstis või valguses ja eeldame, et selline ta ongi – ja see ongi kõik, mis ta on.

See muudab meie nägemuse teisest inimesest üsna piiratuks ning tal võib olla üliraske meie seatud raamidest end välja rabelda. Kergem on ehk hoopis lahkuda, sest lõputult võidelda ei jõua ilmselt keegi.

Püüa täpsemalt selgusele jõuda, kas näed partnerit nagu ta praegu tõesti on või oled mingi idee külge takerdunud, kuidas ta kunagi olla võis. Või isegi milline ta tulevikus olla võiks.

Mida ma endalt suhte ajal ootan?

Vananenud ideedesse võib takerduda sama hästi ka enda puhul. Usume, et meil on suhtes kindel roll või staatus, või vastupidi – et me pole piisavalt head.

Kui piiravatele ideedele täie tähelepanuga läheneda, saab neid muuta ja vanadest tsüklitest lahti murda.

Kas ma väljendan end partnerile selgelt?

On vana levinud nali, et naised eeldavad, et mehed peaksid oskama nende mõtteid lugeda. Tegelikult pole see probleem ühe kindla soo esindajatega seotud. Me kõik võime end mitte päris selgelt väljendada, ja samas ikka nõuda, et partner meist õigesti aru saaks.

Kui tihti me üldse oma mõtteid ja tundeid ammendavalt selgitame? Kui tekib arusaamatusi, kas me teame täpselt, mida välja näitame või mida üldse tunneme?

Muidugi tekitavad mõtted ja tunded ka endale segadust, nii et päris selge olla on raske. Siin aga tulebki kasuks tähelepanelikkuse harjutamine, teadlik olemise treenimine. Alusta kasvõi sellest, et kui endal hinges segadus, ütle seda partnerile. Selgelt ja oma sõnadega.

Kerge on ka liialdada, eriti, kui närvi läheme. Hakkame süüdistama ja üldistama, kuigi asi pole üldse nii ulatuslik.

Selle asemel peatu korraks… hinga sügavalt sisse, jälgi oma hingamist ja mis tunded ja mõtted su sees valitsevad. Teadlik kohalolek algab sellistest väikestest asjadest, mis pole samas sugugi väikesed, vaid väga tähtsad.