Mõtisklus ...
Mul on hea meel, et me tutvusime ja nüüd nii tihti kokku satume ja isegi koos aega veedame, aga ma näen juba, et see ei jätku kaua. Ma näen end juba tüdinemas ja eemale tõmbumas. Sest keegi ei taha lõputult tunda, et tema on see, kes rohkem hoolib. Sest kenade sõnumite saatmine ja väikeste teenete tegemine muutub koormavaks, kui see on alati ühepoolne.
Mul saab kõrini, sest kellegi püüdmine on esmalt ehk lõbus, aga pikemas plaanis väsitav. Nagu ka flirt ja hilisõhtused tšättimised, kui need kuhugi edasi ei vii. Varem või hiljem tekib soov enama järele. Millegi tõelise järele.
Jah, praegu ma veel rõõmustan, kui sind näen. Kasutan iga võimalust sinuga kokku sattuda, kuigi see tähendab, et pean sind lihtsalt kuidagi teenindama või sulle kasulik olema. Aga ma ei taha selleks jääda, kellele jääb alati ainult su teenindamise rõõm. Sa oled mitu korda öelnud, kui tänulik sa oled minu eest oma elus, aga sa ei näita seda tegudega. Sa oled lihtsalt käsn, mis hoolimist sisse imeb ja midagi vastu ei anna.
Mul saab kõrini, sest kuigi mu kõhtu tekivad sind nähes liblikad ja su puudutamine mõjub elektriliselt, siis välisest üksi ei piisa. Mingi hetk pole su hoolimatust võimalik enam ignoreerida. Siis tõuseb esile hoopis uus tunne: see, kui pettunud ma olen.
Ma tüdinen sõnumitest, mis saabuvad alati ainult pika ootamise peale. Kokkusaamistest, millest viimasel hetkel loobud. Selle tõsiasja seedimisest, et minust ei piisa. Ja siis ma unustan, et miks sa mulle üldse nii väga meeldisid. Miks ma nii palju aega raiskasin.
Nii et kui sa tahad mu elu osaks jääda, siis mõtle, kuidas oma suhtumist muuta. Sa pead tõestama, et sa oled nõus sama palju ennast avama ja investeerima kui mina. Et sa lõpetad lollitamise ja kohtled mind paremini.
Muidu ma tüdinen, sest sa ei anna mulle piisavalt head põhjust sinu kõrvale jääda.