Keda eelistada partnerina: intro- või ekstraverti?

Need paljuräägitud intro- ja ekstravertsus… Kõik pole sugugi ühel nõul, et inimesi maksab taolisel viisil kaheks jagada – et kas nad on pigem endasse tõmbunud või väljaspoole suunatud. Aga sellisel asjal on tähtsust, kui mõtled, kellega tahad koos olla või ka pikaks ajaks kokku jääda.

Selles artiklis uurime, kas introverdil tasuks enda kõrvale otsima ekstraverti, kes teda maailmale avanema meelitaks. Või siis: kas endassetõmbunum partner tasakaalustaks ekstraverti ja mõjuks talle hästi?

Paraku pole siin ühest vastust. On õige nii see, et vastandid tõmbuvad, kui ka see, et sarnased sobivad. Aga vaatame konkreetseid näiteid.

„Ekstraverdiga abielus olla oli mulle päris väsitav,“ selgitab 43-aastane Tanja. „Meie suhtlemisvajadused olid harva sarnased ja ma pidin end peaaegu iga päev tagant torkima, et rohkem oma mehe moodi olla. Ta soovis alati palju rohkem seltskondlik olla ja surus ka mulle peale asju, mida ise teha tahtis.“

Nüüd on ta abielus teise introverdiga ja peab seda palju etemaks. „Ta mõistab mu vajadusi ja seda, kuidas ma mõtlen, sest tunneb end sarnaselt. Tema kõrval tunnen ma seesmist rahu.“

Püüame mõista ka ekstraverdi vaevu. 32-aastane Marek tunnistab, et introvertse naisega oli temal omakorda päris väsitav hakkama saada.
„Kui olen rahva seas või suhtleb aktiivselt, siis muuks selle kõrvalt energiat ei jää. Ma ei saa talle lapsehoidjat mängida ja aina tema kõrval viibida, kuna ta ei tunne end nii mugavalt nagu mina. Ma saan teha korraga üht – suhelda või ühe inimese kõrval viibida -, aga mitte mõlemat korraga!“

Mees abiellus lõpuks naisega, kes on väga seltskondlik. „Ta võib igaühega kiiresti sõbraks saada, ja see on üks põhjuseid, miks ta meeldima hakkas. Ma olin lausa üllatunud, kui palju tuttavaid tal oli ja kui palju energiat ta kulutas nendega kontakti hoidmisele!“

Mida sellest siis nüüd järeldada? Kas vastandid siis ikkagi tõmbuvad või tasub sarnastel kokku hoida? Ühese vastuse andmise muudab keeruliseks see, et sisse- või väljapoole pööratus ei pruugi isegi mõju avaldada selle üle, kelle poole meid tõmbab.

Psühholoogiauuringud viitavad nimelt, et me otsime partnereid, kes meenutavad meie vastassoost vanemat. Kas ta on ekstra- või introvert – see ei mängi erilist rolli selles, kui väga teda ihaldame, ega selles, kui õnnelik meie koosveedetud aeg olema saab! Tähtsamad tegurid siin on võime kompromisse teha ja kokkuleppeid saavutada ning kui närviline on partner üldiselt.

Dr Helen Fisher uurib romantiliste suhete „keemilist poolt“ ehk mis toimub inimese kehakeemiaga, kui ta on kellestki sisse võetud. Ta on avastanud, et meie kehades vallanduvad kemikaalid nagu dopamiin, serotoniin, testosteroon ja östrogeen, mille tekkinud kombinatsioonid määravad ka kokkuvõttes selle, kelle poole meid konkreetselt tõmbab.

Fisher jagab inimesed 4 isiksusetüübi vahel: avastaja (impulsiivne, seiklushimuline), ehitaja (tavasid austav, perele orienteeritud), juhtija (analüütiline, loogilise mõtlemisega) ja läbirääkija (palju kujutlusvõimet, intuitiivne).

Nende 4 tüübi põhjal on kergem mõtestada, millist intro- või ekstraverti tõmbab millise isiku poole. Näiteks avastaja-introvert võib tahta enda kõrvale ekstraverti, kes teda oma mugavustsoonist välja sikutaks. Ehitaja-introvert otsib enda kõrvale aga teist ehitaja-introverti, et koos stabiilne kodu luua. Jne.
Intro-intro paaridel on samuti suuri väljakutseid. Näiteks kalduvad nad vältima konflikte ja vaidlusi, mis ei tule kindlasti kasuks, kui mingeid suuri küsimusi on vaja kindlasti läbi töötada. Selle asemel võib nende suhe kuhugi ebameeldivasse punkti kinni jääda, sest kumbki ei võta juhtimist otsustavalt üle, et koos raskest kohast edasi saada.

Samuti võivad intro-intro paarid seltskondlikust elust päris kõrvale jääda, sest mõlemad on kodusistuja tüüpi, isegi kui vahel rohkem suhtlemist ihaldavad. Aga on ka teistsuguseid näiteid. 46-aastane Hannes ja 45aastane Rebeka tunnistavad, et nad kolisid meelega eraldatud maakohta, mis pole sõprade ja sugulaste jaoks mugav koht nende külastamiseks.

„Meile meeldib vaikne maaelu, kus on vähe ohtu, et meile ootamatult külla tullakse. Saame suhtlemisvajaduse suuresti täidetud tööl käies ja sotsiaalvõrgustikes, ega vaja pidevalt seltskonda meie ümber.“

Kui sellest nüüd midagi kokku võtta, siis ilmselt seda, et esmalt mõtle oma vajadustele: kui palju sulle meeldib kodus vaikset elu elada või suhelda. Ja leida partner, kes suudab nende vajadustega arvestada, isegi kui ta pole täpselt samasugune!