Kui see, mis teie vahel toimub, on tõeline, siis pole vaja end kuidagi sundida. Sa ei ärka temast eemal viibides tundega, et peaks kindlasti midagi kirjutama, et veidi järelemõtlemisaega võita: et sina või tema või isegi teie mõlemad tekkinud vaikusee tõttu ärevaks ei muutuks. Side teie vahel tundub loomulik, kõhklused ja „agad” ei kerki iseenesest üles nagu mullid limonaadis.
Kui see on tõeline, ei ärka sa tema kõrval teatava ärevustundega, et mida päev toob. Et äkki ta teeb midagi, mis sulle ei sobi või on koguni üdini vastumeelne. Või siis sina teda millegagi eemale ei peleta. Lisaks sa ei juurdle sisimas, kas ta on ikka nii kehas kui vaimus sinuga. Ei räägi sõpradele, et olete „heas kohas” või „õnnelikud” – see on nii endastmõistetav, et ei tule pähegi seda spetsiaalselt mainida.
Kui see on tõeline, siis ei meenuta sa, et mis tunne oli kellegi teisega olla, ega taha võrrelda. Sest milleks võrrelda, kui kõik vajalik on juba olemas. Nii säde, elevus kui ka veendumus. Sa ei tunne, et pead midagi alla suruma ega oma mõtteid vaigistama, et suhe toimiks.
Kui see on tõeline, siis sa ei küsi endalt aeg-ajalt, et kas see ongi armastus. Et kas ta on õige inimene, kas ta hoolib, kas ta tahab sind ja kas ta on nõus tutvuma ka sellega, mis on sinus sügaval peidus.
Sa ei juurdle, miks kellegi teisega mingis asjas kergem oli, ega tunne, et oled lihtsalt praeguses suhtes olemisega leppinud. Sa lihtsalt tead, et suhe on pingutamist väärt, et selline side tekib vähestega ning sinu loomulik reaktsioon on seda kaitsta ja elus hoida.
Kui see on tõeline, siis sa lihtsalt tunned, et see on tõeline. Mõtted, tunded ja teod: kõik joondub. Temaga näed sa tulevikku, mitte tupikut; tunned armastust, mitte frustratsiooni. Ja sa oled rõõmus, mitte segaduses.